Kristjan Suits, see on teil juba viies kord vabariigi aastapäeva kontserdi kunstnikutööd teha. Estonias olete teinud neli korda ja Ugalas ühe. Seekordne põhivärv on väga hele-helesinine. Millest selline kood?
Ma arvan, et tänases päevas on seda värvi vaja. See võib tähendada helgust või lootust, mida inimestel ju vaja on, aga helesinine võib tähendada ka ekraanikuma. Kujundi mõte ongi see, et tekivad erinevad assotsiatsioonid. Sellest värv ehk tuligi: digimürast, helgusest, lootusest. Kavast lähtuvalt tundus mulle, et see on õige vastus.
Kui palju on teie käekirja näha televaatajatele kodus?
See on koostöö videokunstnik Taavi Varmiga ja sõltub ekraanide paigutusest ja nende läbikumavusest. Kokku on tulemus koostöö lavastaja, kunstniku, videokunstniku, valguskunstniku ja kõigi tegijate vahel.
Laval võib üldpilt olla küll helesinine, aga televaataja võib hakata vaidlema, et ikkagi on kõik väga tume, kas ei saaks kraadike heledamaks keerata?
Alati saab, aga küsimus on selles, mis on tähtis, mis on fookuses. Ma arvan, et kõige tähtsam on artist, muusik, tema ilme. Kui ruum hakkab inimest ära sööma, tekib teistpidi problemaatika. Kuna ma olen nii palju neid teinud ja meeleolu peab lavastuse jooksul niivõrd muutuma, on see asjakohane. Ja ka must värv on tänasele päevale kohane, pole midagi teha.
See on valikute küsimus. Helesinist ja heledust toome ikka sisse ja lõpetame helguses.