1969. aastal alustas Raun tööd ajalehe Nõukogude Õpetaja toimetuses koolikorralduse osakonna korrespondendina, alates 1971. aastast oli ta sama osakonna juhataja. Aastatel 1975–1998 töötas ta ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhatajana, kujundades enam kui 20 aasta vältel väljaande sisulist nägu.
Rauni elutööks kujunes ajalookultuuriajakiri Tuna, mille peatoimetajana töötas ta 25 aastat (1998–2023). Algul arhiiviteadusele keskendunud väljaanne kasvas tema juhtimisel mitmekülgseks ajalookultuuri väljaandeks, mis avaldas nii arhiiviallikate publikatsioone ja teadusanalüüse kui ka esseid, diskussioone ning populaarseid ja alternatiivseid käsitlusi. Rauni eestvedamisel ja kolleegiumi toel kujunes Tunast rahvusvahelise levikuga ja kõrgelt hinnatud teadusajakiri, mis on oluline platvorm nii kultuurile kui akadeemilisele uurimusele.
Kirjanikuna avaldas Ott Raun kuus luulekogu: „Hobusel on täna sünnipäev“ (1973), „Kummelilõhn kirikus“ (1991), „Silmlill“ (1996), „Kaheks saa“ (2002), „Alraun“ (2005) ja „Iseenese väljanäitus“ (2010). Tema sulest ilmus ka kolm romaani: „Kõrvaltegelased“ (1990), „Kuningas, kes tahtis olla narr“ (1995) ja „Test“ (2000).
Lisaks avaldas ta artiklivalimiku „Vaikne eestlane“ (1998), muinasjuturaamatu „Kass nimega Inimene“ (2015) ning mälestusteraamatud „Vaimu vend“ (2015), „Tuba number kaheksa“ (2016) ja „Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni“ (2019).
Raun oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Arhivaaride Ühingu liige. Samuti kuulus ta kirjandusrühmitusse Wellesto ning oli üks selle asutajaid.
2003. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Ott Rauni ärasaatmine toimub teisipäeval 3. märtsil 2026 kell 11:00 Nõmme Rahu kirikus.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada