Sarnaseid lugusid tuleb avalikkuse ette šokeeriva regulaarsusega, näiteks jäi mullu suvel Lõssõtšanski veemajandusettevõtte töötajatel palk saamata või teatas Vene meedia novembris, et Luhanski oblasti söekaevandused on sulgemise äärel.
McGlynni sõnul tuleneb see Venemaa võimetusest või soovimatusest tagada isegi elementaarne taristutoetus väljaspool sõjalist sfääri.
Need on vaid üksikud juhtumid, mis avalikkuse ette jõuavad. Sõltumatut meediat okupeeritud piirkondades pea et pole ning elanikud on tugeva psühholoogilise ja ideoloogilise surve all, kus võime pole võimalik kritiseerida.
Mariupoli endise linnapea nõunik Petro Andrjuštšenko ütles, et Venemaa võtab piirkonda kui kolooniat.
«Neil puudub tegelik majandus,» ütles ta The Moscow Timesile. «Sealt lihtsalt võetakse, mis saab – meie ressursid, põllumajandus, igasugused muud asjad.»
Ta viitas teadetele, mille kohaselt on Venemaa alustanud piirkonnas ulatuslikku kivisöe ja rauamaagi kaevandamist.
Mullu ütles praegune Ukraina peaminister Julija Svõrõdenko, et Kiiev hindab okupeeritud piirkondade loodusvarade väärtuseks umbes 350 miljardit dollarit.
Andrjuštšenko, kes juhib nüüd okupatsiooniuuringute keskust, peab Mariupolit heaks näiteks probleemidest, millega kogu okupeeritud territoorium silmitsi seisab. Kuigi poed ja restoranid töötavad, on paljud kohalikud elanikud töö leidmisega raskustes. Kunagine õitsev tööstus kadus sõja alguses pärast hiiglasliku terasetehase Azovstali hävitamist, mis andis varem tööd umbes 11 000 inimesele. Praegu tullakse tema sõnul toime ainult tänu Venemaa eelarvest saadavatele toetustele.
Selline sünge pilt kohapealsest elust seab küsimärgi alla Moskva ettevõtlust ergutavad ja majandusolusid parandada püüdvad projektid.