Mõõdukalt meediat ja võimu sõnumeid jälgiv kodanik kindlasti võttis teadmiseks, et maade uus korraline hindamine ja maamaksu reeglistiku sättimine võivad tema väljaminekuid suurendada, aga refräänina kõlas, et ühelgi krundil ei saa maamaks 2026. aastal tõusta võrreldes eelmise aastaga rohkem kui 50 protsenti. Kas on siis õigust imestada Tartu maaomaniku jahmatust, kui mullune maamaks oli 53,58 eurot ja küündis tänavu 529 euro ja 60 sendini. Eks tundu ju ebaõiglane ka.
Lugegem ikka väikest kirja. Hinnatõusu arvestatakse summast, mis on enne igasuguste soodustuste mahaarvamist, mitte sellest summast, mida eelmisel aastal maksti. Pole küll saladus, aga pole ka liialt selgitatud. Ja kui muidu oli kodualuse maa maksusoodustus 1500-ruutmeetrise krundi pealt, siis nüüd on maksusoodustus 500 eurot. Ja mis aitab siin linnavalitsuse õigustav vabandus, et tegu on haruldaselt suurte kruntidega ja selline olukord on ebatavaline. On heauskne kodanik ja tema mure. Mõned ajaloolised krundid ongi suured, see pole teadmata.
Kui võim sõna murrab, olgu riigi- või linnavõim, siis on kodanikul põhjust vähemasti pettunud olla.
Kõik arutelud sellest, et maamaksust võiks omavalitsused rohkem eelarvelisa teenida, on õiged. Õigeks tuleb ju põhimõtteliselt lugeda ka seda, et maamaksuga on omavalitsusel võimalik esile kutsuda muutusi: ehitada teistsuguse funktsiooniga hooneid, kasutada paremini ära kallist maad, tuua jõude seisvat maad käibesse.
Võibolla pole ka lõpuni vale nõuanne, et kui ikka üksi ei jaksa 2000-ruutmeetrist linnakrunti pidada (ja korrastada), käitu nagu liiga suure eramuga ehk vaheta väiksema vastu. Kõiksugused emotsionaalsed kaalutlused, näiteks kallis pärand, vanavanaisa ehitas maja ja vanaema istutas viljaaia, on seejuures muidugi ka argument.
Ometigi, kuidagi endisaegne oleks pajatada kulakutest, kellelt tulebki seitse nahka koorida.
Kui võim mõistlikke muudatusi plaanib, võiksid need tänapäeva ühiskonnas olla ette teatatud ja mõistliku sammuga, mitte hinge kinni löövad.