Sõnalavastuse žürii valis näitlejapreemiate nominendid ja laureaadid, samuti eriauhinna saajad ning ühe kahest Kristallkingakesega kiidetust. Teatripreemiate võitjad selguvad 27. märtsil Tallinna Linnateatris.
Mitu uuslavastust te eelmisel aastal vaatasite?
Uuslavastusi oli mullu ligi 130. Õnneks ma ei ole žüriis üksi. Mul oli ka erialast tööd, peaproovide ajal mujal käimist endale lubada ei saa, mistõttu nägin 90–100 lavastust.
Sada lavastust aastas on hullumeelselt suur koormus.
Lihtne ei olnud, aga ma nautisin. Eesti teatri läbilõige oli silmi avav ja hariv. Pigem olin iga etenduse järel rõõmus.
Missugune on Eesti teater, mis mullu teie ees avanes?
Mõned motiivid korduvad. Üha rohkem ja rohkem on lavastusi, tihti põhinevad need algupärandil või on autorilavastused, kus on aina keerulisem välja tuua peaosalist või mõne näitleja parimat sooritust, sest trupi tase ja kõigi panus on ühtlane. Ansamblimäng, nagu seda nimetame, on uus väärtus, mida aina enam teatris näeb. Mõtlesin eelmisel aastal mitu korda, et kas ühel aastal me ei saagi enam anda rollipreemiaid, sest trupp tervikuna kannab.
Publik ja teatritegija tahab üha rohkem kohalikke Eesti lugusid, eesti inimesi, kes on elanud või neist lähtuvaid lugusid. Küsimused «kes ma olen?» ja «kes on eestlane?» puudutavad publikut.