Dokumentaalteater, kus laval ei ole rollid, vaid elud ise – just sellist kohtumist pakub Merle Karusoo «Ma ei jätnud Ukrainat». Näiliselt lakooniline lavastus toob publiku ette neli inimest, kelle jaoks sõda pole uudisvoog, vaid keha ja teadvuse mällu sööbinud kogemus.
Mis juhtub, kui sõjaveteran seisab publiku ees mitte kangelase, vaid iseendana? Kui jalaprotees ja ratastool ei ole rekvisiidid, vaid ainsad võimalikud kaaslased laval ja elus? Karusoo teatri keel on napp, aga mõju ulatub kaugemale kui üks õhtu saalis.