Tarmo esivanematest on üks lausa järvele nime andnud. Linnase Tanno olla olnud Mauri küla jõukamaid mehi. Käinud ringi, valge kasukas seljas. Oli see uhkus, mis ajas mehe upakile ja siis uputas? Ühe lapse ristsetel joodeti Tanno purju ja külamehed uputasid ta järvel jääauku. Teke, miä tiit, a mu valgõd kasukad ärä är hämmägu. Tehke, mis teete, aga ärge mu valget kasukat märjaks tehke! Nõnda sai Linnasjärv nime.
Tarmo ise kasvas Tartus, mitte mägedes. Päris alguses oli koduks Salme tänava kööktuba. Sinna mahutasid end elama vanaisa, vanaema, isa, ema, Tarmo ja tema õde. Vanaisa töötas lihakombinaadis. Kaks korda kuus olid lihapäevad. Siis said töötajad endale liha osta. Elu edenes. Pere kolis Struwe tänavale. Jõuluvanad ei käinud sellel ajal Eestis ringi, või kui, siis salaja. Näärivana tõi neljasele Tarmole plüüskassi. Vajutad kassi kõhule – näub. Õnnelik Tarmo jooksis, kass süles, tagatuppa. Komistas ja lendas peaga peeglikapi klaasist ruutudega ukse sisse. Traumapunkt. Jätke see sõna meelde. Me veel meenutame seda.