Eesti haridussüsteemi ees seisab küsimus, kuidas vähendada hariduslikku ebavõrdsust nii, et vabadus, võrdsus ja vendlus ei muutuks vastandlikeks loosungiteks. Kas lahendus peitub rangemas elukohajärgses koolikorralduses või hoopis suuremas hariduslikus mobiilsuses ja nutikas tehnoloogia kasutamises?
Arutelu ulatub Lasnamäe ja kesklinna eliitkoolide vastandusest kuni sotsiaalmeedia piirangute ja rahvusvahelise koostöö õppetundideni. Milline tasakaal valikuvabaduse, õiglasema kohtlemise ja solidaarsuse vahel võiks aidata Eesti haridusel murdepunktist targemana edasi liikuda?