Sügis tähendab teatrivaldkonnas aega, mil era- ja munitsipaalteatrid hakkavad järgmiseks aastaks kultuuriministeeriumilt tegevustoetust taotlema. Kas Kinoteater läheb ja proovib ka oma osa saada?
Kinoteater proovib ja on need protsessid juba läbinud. Tulemusi veel ei ole.
Me oleme oma tegutsemisaja jooksul – mis on juba päris palju, üle kümne aasta – seda tegevustoetust saanud paar korda. See tähendab, et oleme karastunud ka ilma hakkama saama. See muidugi ei peaks olema põhjendus selleks, miks meile tegevustoetust mitte anda. Mõnikord on tundunud, et kuna te saate niikuinii hakkama ja raha on niikuinii vähem kui vaja, siis võib jätta teile andmata, sest te olete varem näidanud, et saate hakkama.
Samas me oleme proovinud sellele kergemalt läheneda ehk et see raha andmine ei tohiks minna elu ja surma küsimuseks, sest siis on komisjon teistpidi pantvangis – me näiliselt kuulutame välja loomingulise konkursi ja proovime hinnata loomingulisi parameetreid, aga lõppkokkuvõttes saab määravaks see, kes teeb kõige kurvemat nägu ja põhjendab ära, et see on talle elu ja surma küsimus.
See tuleneb lihtsalt sellest, et kuna situatsioon loomevaldkonnas on niikuinii selline, et sotsiaalseid garantiisid on vähe või need on kehvad, siis loomingulised toetused hakkavad täitma sotsiaaltoetuse rolli. Me ei mõtle niivõrd sellele, kes esitas parima projekti, vaid sellele, et kui nad raha ei saa, siis kuidas nad hakkama saavad. Seda peaks täitma aga mingi muu meede.
14 tegutsemisaasta jooksul on teile kaks korda tegevustoetust antud. Mille taha raha saamine jäänud on?
Päris alguses me tegevustoetust ei küsinudki, hakkasime seda hiljem taotlema.
Põhjendus on tegelikult üsna lihtne: raha on alati vähem kui neid, kes seda saada soovivad. Ja siis tulevad mängu parameetrid, mille järgi otsuseid tehakse. Varem on see olnud mõnevõrra läbipaistmatu, nüüd on see näiliselt läbipaistvam – näed punkte ja hinnanguid, mis on antud –, aga subjektiivsus jääb alati alles. Kui paluda inimestel hinnata kõigi teatrite eriilmelisust Eesti teatripildis, siis on selge, et igaühe silmis on erinevad asjad olulised.
Lisaks on veel muid kriteeriume, näiteks rahvusvahelisus, aga seda on Eesti teatri puhul väga keeruline hinnata, sest laiemas plaanis on see väga vähestel – kui üldse – olemas. Või Eesti katvus, millega saab hookusbookust teha: piisab kui ühe lavastusega mängitakse igas maakonnas üks etendus ja juba saab kõik maakonnad kirja. Küsimus on aga, kas see katvus on sisuline või lihtsalt vormiline.
Ma ei usu, et täiesti ideaalne süsteem on võimalik välja töötada. Küll aga tundub, et laias laastus liigutakse suunas, kus on rohkem läbipaistvust ja arusaamist, milleks tegevustoetuse raha kasutatakse ning kuidas see suhestub konkreetsetele projektidele antud toetustega.
Henrik Kalmet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Selle taustal on veel üldised põhimõtted. Üks neist on see, et kõigile antakse näpuotsaga. See on keeruline ja paradoksaalne ning minu meelest laiem probleem kogu kultuurivaldkonna rahastamises: keegi ei taha teha selgelt valusaid otsuseid. Kui kultuurkapitalil on “Ela ja sära” stipendium, siis mõne toetuse puhul võiks pigem öelda “Ei ela, ei sure” – kõik saavad, aga nii vähe, et sellest ei piisa visiooni elluviimiseks.
Näiteks “Rahamaa” sai juhtuda ainult seetõttu, et draamateatril oli võimalik erinevatest kohtadest raha saada. Kui aga “Rahamaale” oleks jagatud raha nii, nagu tavaliselt projektidele jagatakse – tundub potentsiaalikas projekt, anname ühe kolmandiku sellest, mida küsiti –, siis seda lihtsalt ei oleks juhtunud. Me võiksime liikuda pigem sinna, et kolmest projektist valitakse välja üks ja see saab kogu vajaliku raha. Nii sünniks ka “Rahamaasid” rohkem. Publik tahab ju kvaliteeti, tahab näha midagi uut, aga praegune süsteem seda ei võimalda.
See ei kehti ainult teatri kohta – sama probleem on pea igalpool. Kõik saavad näpuotsaga, aga tippu jõudmiseks oleks vaja rohkem. Ma ei ütle, et peaks kraanid täiesti kinni keerama, aga prioriteedid tuleks seada. Kui annad projektile 50 protsenti sellest, mida ta küsib, siis on see minu meelest alatu. Toome paralleeli: kui ehitaja ütleb, et töö maksab nii palju, ja mina ütlen, et ah-ah annan ainult pool, siis ehitaja vastaks, et väga tore, sina saad ka ainult pool.
Kultuuris miskipärast arvatakse, et kõik on nagu Kaval-Antsud, kes kirjutavad eelarve suuremaks. Lõpuks annadki pool summast ja loodad, et asi toimib. See on kaval lõks – sa ei saa öelda, et raha ei saanud, sest riik justkui toetas, aga tegelikult summat, mida projekti tegemiseks vaja oli, ka ei saanud. Samas keegi ei jäta toetust ka võtmata, sest siis jääks projekt üldse ära. Kui see siis tehaksegi poole väiksema eelarvega ära, annab see signaali, et küsitud summa polnudki realistlik. Ja siit hakkabki muster korduma: kui toimis 50 protsendiga, siis saabki alati vähem anda.
Aga kui kõigile jagataksegi 50 protsenti, tähendab see tegelikult, et komisjon ei tee oma tööd. Nad on sinna ametisse pandud, et teha valikuid, ka raskeid, aga kui raha lihtsalt kõigi vahel ära jagada, ei lahenda see mitte kellegi muret.
Eestlastel on paratamatult ka see kingitud hobuse suhu ei vaadata mentaliteet. Ehk kui sa mulle natuke raha annad, siis mis ma mölisen, järgmine aasta jään muidu äkki täitsa ilma.
Eks natuke on nii. Aga ma ei ütleks, et seda tehakse pahatahtlikult. Tahetakse ju parimat. Küsimus on pigem selles, kas see kõigile näpuotsaga jagamine on tõesti parim lahendus. Mina isiklikult pooldan süsteemi – ka enda ideedega –, kus vahel võib ka täiesti ilma jääda, aga kui sul on tõesti hea idee, mis eristub ja mille jaoks on raha vaja, siis ma saangi kogu toetuse. Ja kui kellegi teise idee on sellel hetkel parem, siis ta saab vajaliku summa, et see teos päriselt sünniks. Mitte nii, et kõik kraabivad üksteise arvelt ja saavad natuke, aga keegi ei saa tegelikult oma asja täies mahus ellu viia.
Seda sama asja on mulle Hendrik Toompere juunior ja Jaak Prints rääkinud. Tundub, et teatritegijatelt tuleb järjest enam signaale, et praegune süsteem, kus kõigile natuke jagatakse, ei toimi.
See, mida sa kirjeldasid, meenutab mulle üht seika. Juhtusin kuulma, kuidas Jalmar Vabarna presidendi roosiaia vastuvõtul intervjuud andis. Temalt küsiti suveürituste kohta, sest ta teeb ju Treski festi. See suvi oli neljas aasta ja ta ütles, et esimest korda oleme nüüd plussis, aga väga keeruline, sest üritusi on tohutult palju. See pani muigama, see ongi seesama, mida sa kirjeldad – me kõik oleme nõus, et üritusi on liiga palju, aga alateadlikult mõtleme igaüks nende teiste ürituste peale, mitte enda omadele.
Laua taga noogutame kaasa, aga kui läheb raha jagamiseks, siis on lugu teine. Kõik küsivad raha ja kui keegi jääb ilma, siis ta hakkab lärmi tegema ning ütleb, et kultuuri vaigistatakse, kultuuri suukorvistatakse, kultuuri ei väärtustata. Valdkond ise ei suuda eneseregulatsiooni teha ja kui riik mõtleb, kuidas seda reguleerida, proovib näiteks raha kitsamalt suunata, siis see ka ei toimi.
Väga paljud saavad aru, et probleem on olemas, aga kui lahendust otsima hakata, jooksevad asjad kokku. Siis tulevad igasugused vastulaused. Näiteks meie puhul – kui tahad midagi kritiseerida, siis öeldakse: mis sul viga kritiseerida, sa saad ju raha. Või vastupidi: mida te kritiseerite, te ei saagi raha. Ükskõik, kas saad raha või ei saa – alati leitakse etteheide. Ja kuigi inimesed saavad probleemi ühtemoodi aru, siis lahknevad arvamused seal, kes peaks toetust saama ja kes mitte. Siin ma põrgatan selle tagasi komisjonile – mingil hetkel tuleb lihtsalt teha halastamatuid valikuid.
Minu üks mõte on see, et ei saa olla eeldus, et mina pean toetust saama. See ei saa olla garanteeritud. Kui oled paarkümmend aastat toetust saanud, tekib juba ootus, et see jätkub. Kui aga ühel hetkel seda enam ei ole, siis on šokk. Ehk siis võiks kas või kord proovida, et üks aasta ei saa keegi toetust – nii oleks kõigil see šokk korraga läbi tehtud ja edaspidi ei oleks see enam nii suur löök.
Meenub, kuidas 2023. aastal otsustas toonane kultuuriminister Piret Hartman maksta lisaraha teatritele, kes oleksid kunstilise ekspertkomisjoni otsusega kõvasti vaesemaks jäänud, eriti puudutas see otsus Tallinna Linnateatrit. Sellest tõusis suur kära, mille peale leiti sahtlist 850 000 eurot lisaraha.
Süsteem on igatpidi kõikuv ja see tekitabki läbipaistmatuse ja usaldamatuse. Me kõik saame aru, kui ajad on rasked või raha on vähe, aga kui süsteem läheb igatpidi kõikuma – et kui üks ei saa, siis see on fine, aga kui keegi teine ei saa ja hakkab karjuma, siis ta saab ikkagi raha juurde –, siis sul ei ole võimalik näha seda arusaadavat printsiipi seal taga. See ongi kõige suurem probleem.
Samuti see, et kui osad konkureerivad mingile rahale ja päriselt võivad seda saada või ilma jääda, siis oleme ausad, suurte organisatsioonidega mängitakse seda mängu ainult näiliselt. Nad justkui on samadel alustel, aga kas päriselt, kui juhtuks nii, et kui linnateatril punktid kokku ei tule, siis saadetakse kiri, et te ei tulnud punktidega üle lävendi, järgmine aasta saate null eurot? Seda ei juhtu ju. Aga miks me siis mängime seda, et nad nagu konkureeriks samadel alustel? Tegelikult ei ole, ütleme siis nii. Või siis liigutaks asjad natuke teistele alustele. Selles mõttes ongi see kõik üks pudru ja kapsad.
Ja täpselt nii, nagu sa ise ütlesid – esitatakse ja taotletakse ühtedel alustel, aga kui tulemus ei sobi, algab mäng: kes on väetim, kes on nukram, kellel on ühiskonnas rohkem kandepinda, kes suudab rohkem midagi üles keerata. See ei tohiks aga olla põhiparameeter sellel asjal.
Henrik Kalmet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui te 2023. aastal tegevustoetust saite, siis andsite sellest 10 000 eurot Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile katuse parandamiseks. Mäletan, et toona kostus siit-sealt kommentaare, et see on järjekordne Kinoteatri turundustrikk. Kui palju oli selles solidaarsust ja kui palju protesti kultuuripoliitika vastu?
Kindlasti oli seal kõvasti protesti kultuuripoliitika vastu. See oli PR (reklaamikapmaania – toim) nii palju, et sinna tähelepanu tõmmata. Lõpuks, kui see summa sai sinna suunatud, tuldi ka teiselt poolt katust vaatama ja järsku leiti ikkagi mustkunstniku mütsist jänes ja raha ilmus välja, aga enne oli vaja häält teha, nagu just rääkisime. Probleem oli väga kiireloomuline – see polnud pikalt ette planeeritud aktsioon, vaid valdkonna seisukohalt olulisse kultuuriasutusse jooksis vesi sisse.
Lisaks tahtsime näidata, et me ei võitle ainult enda eest. Tundub, et paljud asjad ei jõua Eestis väga kaugele, sest võitleme killustatult. Näiteks esimene näitlejate streik ei puudutanud isegi kõiki näitlejaid, vaid puudutas repertuaariteatrite näitlejaid. Hiljem öeldi, et räägitakse kõigi eest. Kui me oleme killustunud, on see teisele poolele väga mugav – igaüks võitleb oma pisku eest ja mõtleb, et jumala eest, ärge nüüd näiteks kujutavale kunstile rohkem andke, sest see tuleb ju meie arvelt. Tegelikult on valdkonnad omavahel palju põimunud ja seda tahtsimegi näidata.
Teater on teiste kunstivaldkondadega võrreldes ikkagi paremas seisus. Esiteks teenib ta tagasi ja projektiteatritel on võimalik projekte teha turumajanduslike printsiipide järgi ning suured organisatsioonid saavad toetusi. Paljudel teistel valdkondadel selliseid organisatsioone pole – seal on ainult projektid. Selles mõttes peame tunnistama oma privileege. Raha on ühine ja seda tuleb liigutada vastavalt vajadusele. Kui kuskil voolab vesi sisse, ei saa öelda, et see on ainult nende probleem
Minu meelest ei ole meil siiamaani selgust, mis on kultuurivaldkonna kõige olulisemad probleemid ja lahendused, mis aitaksid ja puudutaksid kõige suuremat hulka inimesi. Kui räägime näiteks institutsioonides töötavate kõrgharitud kultuuritöötajate palgatõusust, siis see puudutab väga kitsast ringi. Mind see ei mõjuta ja paljudes valdkondades puudutab see väga väheseid. Minu meelest on palju olulisem teema vabakutseliste sotsiaalgarantiid – see on laiapõhjalisem.
Praegu, kui kõik võitlevad väikese raha eest, on selge, miks kaitsevaldkonna argument töötab – seal on lihtne ja kõigile arusaadav pitch (sõnum – toim) . Aga mis on kultuurivaldkonna lihtne pitch? Keegi räägib palgast, keegi loometoetustest, keegi keerab asja teistpidi. Meil ei ole kokku lepitud, mis on see üks sõnum. Kui hakkame vedama palga teemat, siis kukuvad väga paljud inimesed tagant ära, sest see neid ei puuduta. Nii killustubki kõik ja oleme jälle samas olukorras, kus praegu oleme.
Aga mis selle EKKM-i loo jätk on? Kas EKKM sai Kinoteatri rahadest uue katuse?
Ma ei oska seda meie asja liiga suureks puhuda. Mingis mõttes sai tähelepanu juhitud, aga 10 000 euroga imesid ei tee, uut telemaja ei ehita. See ei olnud nii, et Kinoteater andis 10 000 ja EKKM sai kohe uue uhke hoone, aga ma arvan, et tol hetkel probleem sai mingisuguse lahenduse. Edasine rahastus on nii, nagu ta on, aga vähemalt midagi seisma ei jäänud. Korraldasime peale seda ka talgupäeva ja toimetasime seal.
Pigem oligi selle väärtus sümboolne – tuua inimesi kokku. See oli omamoodi pretsedent. Võib-olla kunagi teeb keegi teine kuskilt kellegi heaks midagi valdkonnaüleselt. Selle teema võib kokku võtta nii, et õnneks EKKM tegutseb edasi.
Aga kuidas ministeerium sellesse suhtus, et te oma tegevustoetuse edasi suunasite? Kas sellest ei tulnud mingeid probleeme?
Eks ikka võidi mõelda, et kui te saate seda raha ära anda, siis järelikult ei olegi teil seda tegelikult vaja, aga otseselt pahandust ei olnud. Ministeeriumis inimesed vahetuvad ja suhtumised on erinevad – mõni mõistab rohkem, mõni vähem. Lõppkokkuvõttes on ju küsimus selles, et kogu see raha tuleb riigilt ja peaks minema sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Kui annaksime osa oma tegevustoetusest riigikaitsesse, ei usu ma, et keegi pahaseks saaks – see oleks lihtsalt žest. Sama on ka kultuurivaldkonnas: see on kõik üks Eesti.
Kui võtta kultuurivaldkonda kitsamalt, siis võib ju argumenteerida, et kus üldse jookseb teatri piir. Ka raha andmine võib olla osa teatriprotsessist. Mingis mõttes oli see häppening. Lõppkokkuvõttes on teater see, mida riik toetab, ja selle eesmärk ongi lahata kultuuri, tegeleda murekohtadega, mõelda, olla aktiivne ja tekitada küsimusi. Selle 10 000 euro eest saadi võib-olla rohkem teatrit kui mõne lavastusega. Oli küsimusi, fookust ja diskussiooni. Ja teatrit ei saa vaadata ainult kitsalt nii, et ollakse pimedas black box’is, valgus kustub, paar tundi möödub ja ongi kõik. Ka see aktsioon oli teater.
Henrik Kalmet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui praegune rahastamismudel hästi ei toimi, siis milline on teie nägemus ideaalsest süsteemist?
Minu arvates tuleks eristada kahte asja. Esiteks sotsiaalsed küsimused – see, kuidas vabakutselised ja loovisikud hakkama saavad. Selle jaoks peaks olema eraldi lahendus ja eraldi raha. Teiseks võiksid loometoetused olla otseselt suunatud headele ideedele ning tagada, et nende tegijad saavad oma töö eest väärilise tasu. Nii oleks võimalik valdkonda veidi puhastada ja tuua kaasa kvaliteedihüpe.
Teatri puhul tuleks üle vaadata ka projektiteatrite ja repertuaariteatrite rahastuse proportsioon. Praegu tundub, et efektiivsus, kuluefektiivsus ja operatiivsus ei ole premeeritud, vaid pigem karistatud. Kui oled nutikam, kokkuhoidlikum ja saad vähemaga hakkama, siis saad ka vähem raha, sest justkui tuled toime. Aga kui suudad genereerida kulusid, lepinguid ja kohustusi, siis saad rohkem raha. Nii premeeritakse ebaefektiivsust ja karistatakse säästlikkust. Sellest tuleks kuidagi välja murda. Praegu mõjub tugevamana see argument, et kui tegevustoetust ei anta, siis inimesed jäävad tööta ja maja jääb külmaks. Palju keerulisem on põhjendada, et me kasutame raha nutikalt ja kaasame teisi. Tegelikult peaks süsteem olema läbipaistvam ja diferentseeritud – nii projektide kui palkade osas.
On loogiline, et mõni projekt vajabki rohkem raha kui teine. Suuremad ja ambitsioonikamad ideed nõuavad suuremat toetust, väiksemad vähem. Sama on palkade puhul: paljud näitlejad ei peaks kindlasti leppima praeguse väga väikese sissetulekuga, aga see ei tähenda, et kõigi palgad peaksid ühtlaselt tõusma.
Kõigi teatrite koha ei oska öelda, aga vähemalt nii-öelda riigiteatrites töötavatel näitlejatel on ju punktitasu ehk nad teenivad iga antud etenduse pealt lisaraha.
See lisatasu on tegelikult väga väike. Seda süsteemi saaks kindlasti paremini korraldada. Vahe näitlejate vahel – üks, kes on väga hõivatud, ja teine, kes ei ole – ei kajastu punktitasus kuigi suurelt. Me räägime siin paarikümnest eurost etenduse kohta. Kui keegi saab kuu lõpus 200 eurot rohkem kui kolleeg, aga on samal ajal iga päev proovides ja mänginud kümme õhtut rohkem etendusi, siis minu meelest see tasu ei ole päriselt tehtud tööga kooskõlas.
Te olete palju rääkinud, et Eestis on liiga palju teatrit. Provotseerivalt võiks siis küsida: miks Kinoteater ise tegevust ära ei lõpeta?
Meie töötame paljuski turuhinnaga. Tahame ise teha ja ei eelda, et keegi peab meile selle igal sammul võimalikuks tegema. Meil ei ole tegevustoetust, küll aga saame vahel kultuurkapitalit toetust.
See argumentatsioon viiakse tihti äärmuseni. Kui olen öelnud, et teatrit on liiga palju, siis vastatakse kohe: “Ütle siis sina, millise teatri me kinni paneme.” Kui repertuaariteater teeb aastas kümme lavastust, siis võib-olla oleks mõistlik, kui neid oleks üheksa. Kui igaüks teeks ühe võrra vähem, ei tähendaks see, et inimesed jääksid tööta.
Samamoodi ei peaks projekte tegema ainult sellepärast, et midagi peab tegema. Ka Kinoteatris oleme püüdnud vältida püsikulusid, mis sunniksid projekte tegema lihtsalt kulude katteks. Me tuleme lavastuse juurde siis, kui on idee ja sisu, mida tahame teha. Ka siis vastutame oma naha ja karvadega, kas see õnnestub või mitte. Eelarve sõltub suuresti sellest, kui palju pileteid suudame müüa.
Pigem võiks lavastusi olla natuke vähem ja need võiksid elada kauem – fookus võiks olla sellel, et lavastus jõuab publikuni. Praegu on süsteemis surve tuua kiiresti välja uusi lavastusi, sest just see on toetuste aluseks. See on ebaefektiivne.
Küsimus oli provotseeriv, aga adekvaatne. Lõppkokkuvõttes ongi nii, et kui meil pole ideid, siis me ei eksisteerigi. Mõnel aastal on olnud vaid üks projekt, mõnel peaaegu mitte midagi. Kui võrrelda tempot, millega mujal teatrites lavastusi toodetakse, siis vahel tundub, et meid polegi olemas.
Septembri alguses avaldas Eesti Teatri Agentuur 2024. aasta teatristatistika. Seal tuli välja, kuigi uuslavastuse, repertuaaris olevate lavastuste ja etenduste arv on võrdluses 2023. aastaga tõusnud, langes teatrikülastuste arv ligi 100 000 võrra. Rein Oja rääkis samal õhtul “Aktuaalses kaameras”, et draamateater panustab sel hooajal juba mängukavas olevate lavastuste mängimisele ja uusi lavastusi tuuakse vähem välja.
Draamateater saab seda endale lubada. Nad võiksid paar aastat üldse mitte ühtegi uuslavastust välja tuua ja ikka toime tulla. See sõltub positsioonist, kus sa oled, aga igal juhul on seda otsust tervitav.
Samal ajal näiteks Ugala teatril on ju paratamatult vajadus pidevalt uusi lavastusi välja tuua, sest nende põhipublik on Viljandi inimesed, kes käivad vaatavad uue lavastuse ära ja seejärel tuleb midagi uut pakkuda. Ehk et nii-öelda äärealade teatritel ongi rohkem pinget peal, et kogu aeg värsket repertuaari juurde toota, sest see toob publiku saali.
Toetuste süsteem süvendab seda. See küll ei puuduta suuri repertuaariteatreid, aga raha antakse peamiselt uute tükkide väljatoomiseks. Kui projektiteater tahaks tuua lavale mõne varasema lavastuse või pausi järel midagi uuesti mängida, siis selleks toetust ei ole. Ja kuigi publikuhuvi võib olla, jääb lavastus ära, sest selle taaskäivitamine on kallis.
Viljandi-suuruses linnas ongi keeruline täita Ugala suurt saali ainult kohaliku publikuga. Eesti on nii väike, et meil ongi kõik omavahel seotud. Ma toon näite: vaatasime “Lühkareid” planeerides, et Tallinnas oli ühel õhtul võimalik minna üheksale erinevale etendusele. Kui lavastusi oleks natuke vähem, saaks mõni neist rohkem publikut ja elaks kauem. Ja kui Tallinnas oleks mõnel õhtul vähem valikut, võiks publik ehk pöörduda ka Pärnu, Rakvere või Viljandi poole. Kaudselt on see kõik omavahel seotud.
Eriti nüüd, kui publik on palju hinnatundlikum ja valitakse palju kaalutletumalt, kuhu oma raha viia.
Oo jaa, see on täiesti muutunud. Teatrisüsteem on ka seetõttu väga palju muutunud. Kui varem oli võimalik katta suur osa kuludest piletirahaga, siis nüüd enam mitte. Kunagi võis see kõlada peaaegu naljana, et kuulutad projekti välja, paned piletid müüki, müüd kõik ära enne, kui oled üldse proovi teinud, ja kasutad seda raha lavastuse tegemiseks.
Nüüd aga on inimesed hinnatundlikumad ja langetavad otsuseid kaalutletumalt. Tahetakse, et lavastus oleks juba väljas, enne kui pileteid ostetakse. Väga oluline on teiste inimeste soovitus. Hetkeemotsiooni ajel ostetakse pileteid palju vähem.
Kas “Romula ja Juliaga” polnud mitte samamoodi?
Täpselt samamoodi oligi. Piletimüük hakkas aktiivselt liikuma alles vahetult enne etendusi, kui asi juba pihta hakkas. Suvel on lisaks veel see eripära, et inimesed ei planeeri nii pikalt ette. Esiteks ei teata suveplaane, teiseks on pilet kallis ja sa tahad olla kindel, et kuupäev sobib. Kui etendus on vabas õhus, siis ootad ka, et ilm oleks okei. Nii venibki ostmine viimase hetkeni.
Kui ei teki seda eestlastele omast FOMO (fear of missing out ehk hirm ilma jääda – toim), et “kohe on läbi müüdud, nüüd pean pileti kiiresti ära ostma”, siis otsus venib. Nii ongi kultuurikorraldajatel praegu palju keerulisem. Varem võis ürituse edu ennustada juba piletimüügi tempo järgi – kui kiiresti piletid välja läksid, sai aru, kas saal täitub. Praegu võib juhtuda nii, et hommikul vaatad, et piletimüük on loid, aga õhtul tullakse massiliselt. Samas võib ka jäädagi tulemata. See teeb korraldajate positsiooni väga ebakindlaks.
Suvi on kindlasti see aeg aastas, mis paistab lavastuse paljususega eriti silma. Kas see on märk sellest, et teater on Eestis väga elujõuline? Või pigem vastupidi – et teatritegijad üritavad kuidagi ots otsaga kokku tulla ja suvel raha kokku kraapida?
See on mõlemat pidi. Su küsimus on väga tabav. Väga sageli lähtub nende tegemine ikkagi seepärast, et neil on vaja ära elada. Kuna raha antakse vähe, soodustab see pigem seda, et tekib hästi palju väikseid projekte. See tähendab, et väikese toetusega on võimalik teha vaid kahe- või kolmeinimese tükk, suhteliselt minimaalse kujundusega, mida saab ringi liigutada ja eri kohtades mängida. Ja kuna igaühel on vaja oma projekti, siis neid ongi hästi palju. Suvel on lavastusi rohkem ka seepärast, et siis on lihtsam mängida – näiteks pole küttekulusid, mis on muul ajal suur argument.
Tegelikult on mängupaikade nappus, eriti Tallinnas, projektiteatrite jaoks väga suur probleem. Suvel saab mängida pea igal pool, aga muul ajal on regulaarsete proovide ja etenduste tegemine keeruline. Jah, saad mõne kuupäeva siin või seal, aga päriselt pidevat võimalust ei ole. Kunagi loodeti, et Vaba Lava saab vabatruppide koduks, aga nii see ei läinud. Sama lugu oli Sakala 3 majaga, mis vahepeal andis lootust, aga nüüd on need ruumid teiste käes. Nii et üks asi on raha, aga sama suur mure on see, et Tallinnas pole ühtegi päriselt toimivat paika, kus vabatruppidel oleks võimalik järjepidevalt proove teha ja lavastusi mängida.
Kas see, et Tallinna Linnateater Salme kultuurikeskusest ära kolib, leevendab kuidagi olukorda?
Tegelikult ei leevenda. Arvestades publiku hulka ja raha, mida projektid saavad, jääb Salme suur saal liiga suureks. Seal saavad toimuda vaid üsna spetsiifilised projektid, millele selline suurus ka kunstiliselt sobib. See on umbes 600-kohaline saal. Kes suudaks seda regulaarselt täis müüa? Pigem on tarvis black box’i tüüpi ruume, kus oleks 100–250 kohta. Need vastaksid vajadustele palju paremini.
Nii et ühel poolt on selles kindlasti potentsiaali, aga teiselt poolt jääb see suur saal paljude projektide jaoks lihtsalt liiga suureks.
Kaks ülemist saali sai enda käsutusse Vaba Lava. Samas lugesin ühest intervjuust, kus Vaba Lava juht Märt Meos tõdes, et kahes saalis paralleelselt mängida ei saa, sest need kostavad läbi.
Minu meelest ütles ta selles samas intervjuus ka, et ka projektiteater võib sinna tulla, aga siis ongi nii, et sa oled üürniku üürniku üürnik. See päädib jällegi sellega, et jah, sa võid saada mõne kuupäeva, mis on teistest üle jäänud, aga see tähendab, et tüki oled pidanud kuskil mujal valmis tegema. Aga kus sa selle valmis teed? Kõige olulisem periood – peaproovide ja ettevalmistuse aeg – jääb ikkagi õhku.
Henrik Kalmet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kuidas te selja taha jäänud “Romula ja Julia” suve kokku võtate? Kas tulite plussi?
Asi tuli kokku. See on väga positiivne, sest oli hetki, kus see nii ei paistnud. Projekt oli väga kallis ja vahepeal tundus, et lõppkokkuvõttes ei tule kõik välja. Aga tuli ning see oli hea karastus. See pani meid ka teatrile veidi teise pilguga vaatama.
Ma ei taha kellelegi vastanduda, aga meie olime sellel suvel mingil hetkel olukorras, kus tegime teatrit oma kulu ja kirjadega. Sain aru, et kui see kokku ei tule, peame eraisikutena ise peale maksma, et teatrit teha. See on suur risk. Nii et see, kui lõpuks ikkagi majanduslikult ots otsaga kokku tuli, oli pigem privileeg, mitte iseenesestmõistetav asi.
Loominguliselt oli see samuti suur õnnestumine. Arvestades kõiki suve keerulisi olusid ja seda, kui spetsiifiline lavastus oli, saime selle ära teha. Meil ei jäänud ühtegi etendust ära, vihm ei seganud otseselt ühtegi etendust ning kõik sujus ka logistiliselt. See, mida me proovisime ja kavandasime, tuli lõpuks eelarveliselt ja sisuliselt kokku. Nii et sellest jäi väga tore mälestus.
Võib üsna julgelt öelda, et “Romula ja Julia” on sel aastal kõige rohkem välismeediasse murdunud Eesti lavastus – seda kajastasid teiste hulgas näiteks Reuters ja CNN. See on päris märkimisväärne, eriti arvestades, et kultuuriministeerium heitis teile aasta varem ette, et Kinoteater ei ole piisavalt välismaale suunatud. Seekord ei saa vist seda öelda.
Just, aga see ongi küsimus, kuidas seda välismaale suunatust täpselt mõõta. Ühelt poolt heideti meile ette, et me ei ole välismaale suunatud, teisalt, et me ei eristu teatripildis ega too midagi omanäolist juurde. Rahvusvahelisuse koha pealt ma ei oska öelda, aga eristumise osas jääksin eriarvamusele. (Muigab)
Kas mängite “Romulat ja Juliat” järgmisel aastal ka?
Olen üsna kindel, et ei mängi. Selle uuesti tegemine tähendaks põhimõtteliselt sama suurt väljaminekut nagu sel suvel, aga kultuurkapitalilt ei saa sama lavastuse jaoks uuesti toetust küsida.
Loomulikult oli huvi, ka välismaalt, aga järgmiseks suveks see huvi vaibub. Ja välismeedia kajastus – isegi kui lavastus oli CNN-is – ei kandu paraku otse piletimüügiks. Ei ole nii, et inimesed üle maailma hakkaksid siia pileteid ostma. Võib-olla mõni kuskilt, aga pigem mitte.
Seekord suutsime projektiga nulli tulla, aga ma arvan, et järgmine suvi oleks tõenäosus väiksem. Ka kogu infrastruktuur – lava, tribüünid – tuleks uuesti üles ehitada, sest need ei säili. Et Excel üldse paika saada, peaks etendusi olema palju ja ma ei tea, kas nende piletihindade juures leidub seda hulka publikut. Kui saaksime mängida mõne üksiku korra operatiivselt, siis jah, aga tervikuna tundub see vähetõenäoline.
Oleme omavahel arutanud, et tegelikult on see ka lavastuse võlu. Teater ongi rõhutatult kaduv. Need, kes olid sel suvel, nägid. Mõni oleks tahtnud, aga ei klappinud ja nii jääbki. Me ei mängi lavastusi lõputult, kuni publik ütleb, et võtke maha. See salapära ja kordumatus ongi osa võlust. See oli sel suvel, sel hetkel ja hiljem seda enam ei ole. See tundub meile tegelikult sümpaatne, et kõik ei pea lõputult kestma.
Kui rääkisime sellest, et lavastusi on palju ja publikul on palju valida, siis mis tasemel Eesti teater on? Kui õhtul teatrisse minna, kas saab hea elamuse?
Teater on tegelikult väga heal tasemel. Küsimus on pigem selles, millest see “hea teatri” tase sõltub. Ma arvan, et teatritegijate tase on väga kõrge. On omanäolisi ja ägedaid lavastajaid, väga palju häid näitlejaid, huvitavaid kirjutajaid. Küsimus on aga selles, et kui igaüks saab ainult näpuotsaga raha, siis võivad projektid tihti mõjuda keskpäraste või säästlikena. Mitte alati, aga vahel ka seetõttu, et toodetakse nii palju.
Kui aga hinnata potentsiaali järgi, siis see on väga kõrge. Kas meil on eriilmelist teatrit? Jah. Kas meil on teatrit, mis inimesi kõnetab? Jah. On väga head ja viimistletud klassikalist teatrit, on meie enda lugusid, mis on tehtud kõrgel kunstilisel tasemel, on huvitavat kaasaegset teatrit. Tase on kõrge.
Tahaks vaid, et neid tippe usaldataks rohkem ja oleks rohkem kunstilist vabadust. Siis oleks veel palju erinevaid asju, mille üle uhkust tunda ja mida saalis nautida. Mitte ainult nii, et järgmised kümme aastat jookseme ühe lavastuse nime taga. Paljud tegijad on end juba tõestanud ja neile võiks luua võimalused, et päriselt näha, milleks nad võimelised on. Aga ka keskmine tase, puhtalt näitlejate mõttes, on kõrge – kuhu iganes minna, häid lavastusi leidub pea kõikide teatrite repertuaaris.
Milline võiks Eesti kultuuri- ja teatrisüsteem kümne aasta pärast olla?
Süsteem võiks olla paindlikum. Et inimesed julgeksid olla vabakutselised ja neil oleks sotsiaalsed garantiid. Samal ajal jääksid repertuaariteatrid alles, aga neil oleks rohkem ruumi teha koostööd vabakutseliste, vabatruppide ja projektiteatritega.
Oluline on, et erinevad vormid ei välistaks üksteist. Et repertuaariteatris oleks osa lavastusi trupilt endalt ja osa koostöös kellegi teisega. Teatrid võiksid olla natuke rohkem ühise katuse all, et tekiks huvitavaid segakooslusi.
Süsteem võiks olla korrastatum – mõni asi kukuks võib-olla kõrvale, aga suund oleks selgem. Meil võiks olla ka suuri projekte, mis näitaksid, et oskame raha sihipäraselt kasutada. Suured õnnestumised näitaksid, et oleme teinud õiged ja ka rasked otsused. Nii saaksid tipud veel kõrgemaks kasvada, ja vundament oleks tugev, ehkki mitte nii lai.
Henrik Kalmet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Räägime nüüd Kinoteatri “Lühkaritest” ehk lühikestest ootamatutest katsetusest ka. Mis need on?
See on hea küsimus, sest lõpuni ongi raske öelda, mis need täpselt on. Alguse said nad tegelikult mõtetest ja katsetustest. Selle projekti käivitaja on Paavo Piik, kes on küll pidanud eri ameteid, aga õppinud on ta dramaturgiks. Esialgne idee oligi dramaturgi ja näitekirjaniku vaatenurgast: sul on mingid katked, mingid mõtted, aga millest ei sünni tervet näidendit. Nad ei kannaks pikka vormi, aga kuidas neid siis teha? Ja laval samamoodi – sa lähed teatrisse, istud maha ja saad üsna kiiresti aru, mis laval toimub. See pole halb, aga asjad on suhteliselt ühesed.
“Lühkarid” pakub õhtut, kus on rohkem varieeruvust ja katsetamist. Seal on paar proovi, paar etendust ja kõik – midagi kiiremat igas mõttes. Ta ei väsita iseennast ära. Ka trupp vaheldub: näitlejatel on võimalus teha midagi, mida nad varem pole saanud. See loob võimaluse erinevaid asju sisse põimida ja proovida.
Kas see on siis improteater?
Ei, improteater see ei ole. Võib-olla mõni element või idee on sarnane, aga mitte läbivalt. Me ei tule kohale ja ei hakka lihtsalt nullist minema nagu improgrupiga, mis küsib publikult, millist stseeni mängida. Meil on ikkagi olemas lõigud, katsetused, teemad. See pole lihtsalt üks suvaline õhtu, kus kõik sünnib spontaanselt.
Mis oli selle projekti sütitaja?
See on ajastule hästi omane. Teater on oma olemuselt kiire kunstivorm – see peaks reageerima kiiremini kui film või mõni muu kunstiliik, aga vahel kipub see ära kaduma. “Lühkarid” toovad selle katsetuslikkuse ja mängulisuse tagasi. Oleme tahtnud, et meie lavastused oleksid erinevad ja üllatavad.
Meile tundus huvitav näha erinevaid kooslusi ja lahendusi väiksema õnnestumissurvega – kui üks stseen ei kõneta, tuleb kohe järgmine. See ei määra kogu õhtut. Heas mõttes on see nagu mosaiik või pusle – see oli kunagi isegi tööpealkiri. Erinevad killud pannakse kokku, ja see tundus endale põnev mitte jääda kinni ühte vormi, mis võib kiiresti ammenduda.
See teadmatus ongi tore – ka tegijana. See ei tähenda, et kõik oleks läbivalt täiesti teadmata, aga teadmatuse aste on palju suurem kui tavalisel lavastusel. See käivitab ja sütitab meid endid. Ja vaadates piletimüüki, tundub, et ka publikut: neile meeldib, et nad ei tea päris täpselt, mis hakkab juhtuma. See tekitab laval värske energia.
Me mängime seda plokkidena. Praegu on esimene plokk, järgmisest nädalast (intervjuu toimus 25. septmebril – toim) lähevad müüki teise ploki etendused, mis toimuvad oktoobri lõpus. Seal on uus grupp, võivad olla mõned samad inimesed, aga stseenid ja materjal on täiesti uued. Ülesehitus jääb samaks, aga igal plokil on oma nägu.
Ja lõpetuseks: millisena Kinoteatri tulevik hetkel paistab? Saan aru, et püsivad maja te võtta ei plaani.
Ei, maja ei võta. Ideid meil on, aga enne järgmist suve midagi uut lisaks lühkaritele ei tee. Need on ju sisuliselt iga kuu uued lavastused ja sinna saab päris palju loomingulisi ideid rakendada. Eks näeme, kui kaua see mõte kannab ja kui kaua igakuine formaat põnev on. Oleme alati lähtunud sellest, et teeme siis, kui tekib vajadus ja tung. Mõned mõtted on olemas, aga vaatame ka, mis tegevustoetustest tagasi tuleb.
Üldine energia ja vibe (meeleolu – toim) on praegu hea. On tunne, et need asjad, mida teeme, lähevad inimestele korda. Nad tahavad tulla, ja see annab kinnituse, et võib katsetada. Kui publik on olemas, on ka põhjust teha. See suvi andis jõudu ja energiat juurde – ja eks me selle pealt proovime nüüd pimedamal ajal edasi purjetada.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.