Kriisiolukorras ei kaitse riiki mitte lubadused, vaid oma toimiv toidutootmine.
Samal ajal on tegemist kapitalimahuka sektoriga, mille laenukoormus on suur, investeeringud põhivarasse ja maasse on sageli laenupõhised. Liisingusse võetava tehnika hinnad on jõudsalt tõusnud. Viimased kolm keerulist aastat on pannud ettevõtete rahavood ja pikaajalise maksevõime surve alla ning vähendanud investeerimisvõimet. Põllumehed seisavad raskete valikute ees, sest puhvrid on kokku kuivanud. Nii mõnigi on otsustanud tegevuse lõpetada, teised aga müüvad vara, et hankijate arveid tasuda. Sektor vajab taastumiseks stabiilsust ja ilmataadi soosingut.
Surve muutub ellujäämisküsimuseks
KEVILI juhi Hannes Pritsi sõnul ei ole tegemist üksikute ettevõtete ajutiste raskustega, vaid süsteemse probleemiga. KEVILI koondab 206 põllumajandustootjat, kes harivad kokku ligi 100 000 hektarit põllumaad ehk umbes veerandit Eesti teravilja- ja rapsipinnast. „Me ei räägi marginaalsest sektorist, vaid olulisest osast Eesti taimekasvatusest ja ekspordist,“ ütleb Prits.
Tema sõnul on majanduslik surve muutunud süsteemseks. „On ettevõtteid, kes on juba tegevust lõpetamas, ja neid, kelle jaoks pankrot ei ole enam teoreetiline risk. Maksete ajatamise vajadus kasvab ja investeeringuid lükatakse edasi. Kui see trend jätkub, ei ole see enam ainult sektori sisemine probleem.“
Prits rõhutab, et põllumajandus- ja toidusektor annab ligikaudu 14% Eesti kaupade ekspordist ja on elektroonika järel teine suurim eksporditav kaubagrupp. „See on selge ekspordisuund, millel on olemas tootmisvõimekus, turud ja oskusteave. Küsimus ei ole selles, kas sektor on oluline, vaid selles, kas riigi majanduspoliitika seda ka tegelikult toetab.“
Pritsi hinnangul jääb Eestis praegu puudu pikemast strateegilisest vaatest. „Otsuseid tehakse liiga sageli ühe eelarveaasta kaupa, keskendudes sellele, kuidas eelarveauke lappida ja Rail Baltica ehitus lõpuni vedada, mitte sellele, kuidas hoida ja kasvatada majanduse kandvaid harusid,“ ütleb Prits. „See on raamatupidajalik lähenemine, mis tegeleb sümptomite, mitte põhjustega. Samal ajal on meil olemas selge ekspordisuund, mille jalad poliitiliste otsustega alt ära lõigatakse.“
Toidujulgeolek ei ole Pritsi sõnul iseenesestmõistetav, vaid on poliitiline otsus, kas toimivat tootmist hoitakse või lastakse sel hääbuda.
Katkenud ahel ei taastu
Tootja tasandil on pilt veelgi teravam. Sadala Agro juht Ahti Kalde ütleb otse, et sektor on jõudnud murdepunkti. „Taimekasvatuses on meil olnud kolm aastat järjest kahjumlikud. Ebasoodsad ilmastikuolud ja madalad viljahinnad on hoidnud tulud paigal või viinud need allapoole, samal ajal kui sisendkulud on jõudsalt kasvanud,“ kirjeldab Kalde.
Tema sõnul on kriisi süvendanud asjaolu, et nõuded tootmisele muutuvad järjest rangemaks, kuid eelarvevahendid nende täitmiseks vähenevad. „Kui tootjal tuleb valida ellujäämise ja uute nõuete täitmise vahel, siis investeeringud lükkuvad edasi. See ei ole vastumeelsus keskkonna- või kliimaeesmärkide vastu, vaid majanduslik reaalsus,“ ütleb ta.
Kalde juhib tähelepanu ka Euroopa Liidu konkurentsiolukorrale. „Meie otsetoetuste tase on aastaid olnud üks Euroopa madalamaid. See tähendab, et Eesti tootjad alustavad juba eos kehvemast positsioonist kui vanade liikmesriikide omad, kelle otsetoetused on aastaid olnud kõrgemal tasemel,“ selgitab ta. Kui siia lisada järjestikused ebasoodsad aastad, on tagajärg paratamatu.
Euroopa kogemus näitab, et kui tootmine kord kaob, siis tagasi see ei tule. „Tekstiilitööstus on hea näide: kui väärtusahel kadus, ei suutnud ükski hilisem strateegia seda taastada. Sama risk on ka toidutootmisega,“ ütleb Kalde. „Toidujulgeolek ei ole ainult isevarustatuse protsent, vaid toimiv väärtusahel: tootmine, töötlemine, logistika ja eksport.“
Põllumehed seisavad raskete valikute ees, sest puhvrid on kokku kuivanud.
Just siin jõuame väga konkreetse poliitilise otsuseni. Euroopa Komisjon on ELi uues eelarveraamistikus arvestanud Eestile ligikaudu 546 miljonit eurot nn prosperity gap’i kaudu, et leevendada Eesti põllumajandustootjate ajalooliselt madalat otsetoetuste taset võrreldes teiste liikmesriikidega.
Tegemist ei ole vaba eelarverea ega rahaga muude valdkondade katteks, vaid sihipärase vahendiga konkurentsivõime ja toidujulgeoleku tugevdamiseks. Probleem on aga selles, et valitsusel on reaalne võimalus suunata see raha mujale. Selline otsus tähendaks, et juba riskitsoonis olevad ettevõtted liiguvad veelgi kiiremini punasesse tsooni, kust tagasiteed enam ei ole.
„Põllumajanduse arvelt teiste eelarveaukude lappimine ei ole vastuvõetav,“ ütleb Kalde. „Kui samal ajal räägitakse toidujulgeolekust ja majanduskindlusest, peavad otsused seda ka päriselt toetama.“ Kogemus näitab üheselt, et majandusliku elujõuta ei ole võimalik rääkida ei kestlikkusest ega toidujulgeolekust.
Kriisiolukorras ei kaitse riiki mitte lubadused, vaid oma toimiv toidutootmine. Kas see Eestis säilib, sõltub nüüd väga konkreetsetest otsustest – mitte sõnadest, vaid vahenditest ja nende sihipärasest kasutamisest.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare