Kas vastsündinu mäletab seda, mis oli enne? Ja kui ta seda mäletab, siis kas ta hakkab seda tasapisi unustama, kasvab sisse sellesse ellu, mis tal nüüd elada on? Vihjeid ilusale-helgele ajale on läbi raamatu, aga lõpupeatükiks on käes see hetk, kui ta seisab täpselt kahe maailma, unustamise ja mäletamise piiril… «Järsku tuleb talle meelde, et siis, kui ta veel ingel oli, teadis ta ju kõiki neid värve, mida ükski inimene ei tea. Ja sellel ilusal suvepäeval emme kukilt alla vaadates tuleb Leenale korraks uuesti kõik meelde. Kui hea oli ingel olla. Hambad ei valutanud ja kõht ei valutanud ja Marta ei kiusanud ja Anna ei pahandanud…»
Aga siis tuleb Leenale meelde, kuidas ta õppis naeratama. Ja kui palju asju on ta siin inimeste maailmas õppinud. Ja ta otsustab. Ta otsustab olla laps oma peres.
Minu jaoks on «Leena peenar» peresarja raamatutest mu lemmik. Juba päris alguses, kui seda kirjutama asusin, teadsin, et selles teemavalikus on riske. Esiteks: tavaliselt ei taha lapsed kuulda-lugeda lugusid endast nooremate laste kohta – olla olemas selline reegel. Teiseks, võib täheldada ka sellist reeglit, et paljud täiskasvanud ei taha oma lapse raamatu tegelasele salapärast ingliminevikku ja nimetavad sellist lähenemist sõnaga «uhhuu».
Minule aga tundub see piiripealne, kahe maailma vahel liikuv olend nii huvitav. Mul tuli kirjutamise ajal end beebiks ette kujutades nii palju äratundmist ja inspiratsiooni. Miks ei meeldi talle riiete selga panek, kas see võib talle sündimist meenutada? Mis tunne on esimesi sõnu öelda, kui keel veel hästi järele ei tule sellele, mis peas ammu voolab? Mis tunne on ajada end püsti ja panna üks jalg teise ette? Mis tunne on taibata, et sul on valik: tahan, kõnnin, tahan, ei kõnni? Ja mida näeb beebi unes, kui ta naerda puksub? «Ta näeb unes, et emmel on kolm tissi!» Selle nalja ütles meie perest üks laps, see sai perelegendiks ja kirja ka kaante vahele.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.