Mängufilm “Ühemõõtmeline mees” (Leo Films, Eesti-Läti 2025, 102 min), režissöör-stsenarist Andres Puustusmaa, operaator Mait Mäekivi, helilooja Priit Pajusaar, kunstnik Ervin Õunapuu, produtsent Jekaterina Monastõrskaja. Osades Mait Malmsten, Juhan Ulfsak, Yang Ge, Jaanika Arum, Julia Aug, Elmo Nüganen, Franz Malmsten jr, Pääru Oja, Leonard Puustusmaa, Tõnis Niinemets jt.
Viimased aastad on toonud eesti filmi huvitava nihke: meil on üha vähem autorifilmi ning selgepiirilist draamat, kuid aina jõulisemalt trügib areenile žanrifilm kõigis oma värvides. On komöödiat, õudust ja ulmet, õigemini on need kõik saanud meie audiovisuaalse keele pärisosaks, seega ei olegi tingimata vaja enam rääkida neist žanritest eraldi. Meil on julgust segada neist komponentidest kokku omanäolisi kokteile, aga … kuhu on jäänud krimi?
Kui kirjanduses ja televisioonis on krimi täiesti elementaarne ja ilma selleta on raske tervikpilti kokku panna, siis eesti filmis laiutab selle koha peal suur auk. Või täpsemalt: selle augu keskel seisab juba viimased 15 aastat Andres Puustusmaa, kes üritab näidata, et Eesti tume-pahelist lähiajalugu ei peaks mitte unustama, vaid sellest tuleb hoopis filme teha! Sihikindla üksiklasena, kellele pakuvad konkurentsi vaid Toomas Aria ja “Õiglus”, on ta kõik need aastad lavastanud justkui üht ja sama filmi, kus Nõukogude masinavärgist kalestatud pätid üritavad taasiseseisvunud Eestis oma elus tasakaalu leida. Vanad reeglid enam ei kehti, aga uusi pole ka veel kehtestatud.
Alates “Punasest elavhõbedast” (2010) on Puustusmaa seda krimiretsepti pidevalt timminud, andes rohkem sõnaõigust politseinikele, järgmine kord tõstes aga taas fookusse allilma hammasrataste vahele jäänud kriminaalid. Suure Coppola ja Scorsese fännina ei häbene ta pildi rikastamiseks lisada sinna näpuotsaga gangsteriglamuuri või siis vähemalt unistust paremast elust, mis on alati järgmise nurga taga. Kui üha enam näeme uues eesti filmis moodsat Tallinna, siginat-saginat täis hipsterite linnajagusid ning peeneid magalarajoone, siis Puustusmaa tuletab meelde, et ka pimedad kõrvaltänavad ja seal luusivad kahtlased kujud ei ole kuhugi kadunud.
Seega on Puustusmaal juba mõnda aega kõik vajalik olemas – nutikalt valitud võttepaigad, täpselt tunnetatud meeleolu, põhjalikud taustateadmised krimielust ja -filmist ning kodumaised tippnäitlejad –, nüüd tuleb neist tervik kokku panna. Paraku näitab värske “Ühemõõtmeline mees”, et kuna Eestis puudub krimifilmi kontekst, siis võib kogu taustsüsteemi ehitamine ühele lavastajale liiga pirakaks suutäieks osutuda.
Ta on unistanud suurelt, joonistades lahti aastakümnete pikkuse lurjuste rägastiku, aga eelarve paneb mõttelennule kiirelt piirid. Ehk saab siiski ka piiratud vahenditega needsamad plaanid teoks teha? “Ühemõõtmeline mees” seisabki justkui lõhkise küna ees ning seesama paradoks teeb ka filmile karuteene. Puustusmaa valgustab oma filmi justkui röntgenmasinaga vaataja ees läbi: tugevused pääsevad ilmeksimatult esile, aga ka puudused torkavad valusalt silma.
Vundament on – sarnaselt Puustusmaa enamike viimase aja filmidega – taas täpselt laotud. Keskse teljena joonistatakse välja ühe perekonna lugu: Mait Malmsteni kehastatud Nõukogude spiooni käe all kasvab üles poeg Raul (nooremana Franz Malmsten jr, vanemana Juhan Ulfsak), kes on harjunud elama kahe maailma vahel. Aastaid on ta seisnud riigireeturina Eesti ja Venemaa piiril otsekui marionett, kuid mis saab siis, kui ühel päeval tuleb oma elu eest valikuid tegema hakata?
Ulfsaki roll on köitvalt müstiline: ta ei anna vaatajale vastuseid ega avagi end kogu filmi kestuse jooksul. Puustusmaa jälgib teda kõrvalt läbi piilukaamera, tekitades vaatajas ka omajagu ebamugavust. Oleksime otsekui sunnitud viibima kitsas puuris koos metsloomaga, kes otsib närviliselt väljapääsuteed. Ja kui ta selle lõpuks on leidnud, siis äkki viib see tee hoopis teise, sama lootusetusse ja pea identsesse lõksu? Aga ta pole mingi steriilne kurjategija, vaid vana kooli spioonikuvandisse – kõik toimuv tuleb salvestada kassettmakiga! – kinni jäänud pisut karikatuurne kuju. Ekstsentrilise öise rändurina ei pea kaugelt otsima võrdlust ka Scorsese legendaarse “Taksojuhi”1 peakangelase Travis Bickle’iga.
Kui Rauli teekond lootuse-tulukese suunas on stsenaarselt põhjendatud ja selge arengujoonisega, siis tema teele sattuvad ülejäänud karakterid on lahti mõtestamata. Vaatajale üritatakse väita, et nad on selle loo teenistuses, aga tahes-tahtmata mõjuvad nad kui kogemata sündmuste keerisesse sattunud kujud, kes ei mõista ka ise, miks ja mida nad seal täpselt teevad.
Alustame näiteks filmi katalüsaatorina mõjuvast hiinlannast – teda mängib nakatavalt hüsteeriline Yang Ge –, kelle sügavamat potentsiaali ei realiseerita ning ta jääb allegooriliseks motiiviks, mitte elusaks inimeseks. Enam-vähem sama saab öelda Julia Augi mängitud Rauli tüdruksõbra-kolleegi ning Elmo Nüganeni uurija kohta, kes on lihtsalt ühelauselised skitseeringud ning asuvad tagasi mõeldes isegi loost väljaspool, nende panus toimuvasse on olematu.
Saan aru, et tegelaskond aitab ka luua audiovisuaalset ruumi, aga siin võib taas võtta võrdluseks kõrvalt suure krimimeistri Scorsese: näiteks “Omades poistes”2, mida hiljuti üle vaatasin, toob ta filmi kulgedes sisse kümneid ja kümneid tegelasi, kellest kõigist ta suudab vaid mõne pintslitõmbega joonistada välja elavad-hingavad tüübid. Olen neile kõigile valmis pimesi kaasa elama, isegi juhul, kui nad on häbitud kaabakad. Ka Puustusmaa soovib seitsmekümnendate maffiafilmide eeskujul kujutada podisevat pahalaste armaadat, kahjuks mõjub enamik neist lõpuks poetaguste õlidena, kes annavad vahel parmuõlle libistamise kõrvalt ka kellelegi kolki või panevad kuskilt midagi pihta.
Ma ei ürita seejuures väita, justkui poleks üheksakümnendate Eesti ohtlik olnud, “Ühemõõtmeline mees” ei suuda seda meile lihtsalt veenvalt maha müüa. Mõneti saab ilmselt takistuseks väike eelarve, sest tõsiseltvõetava ning läbi aastakümnete kulgeva spiooniloo jaoks oleks vaja ka visuaalselt rohkem liha luudele kasvatada. Lihtsalt 50 hallist varjundist, mis tänapäeva Tallinna tänavatelt filmis vastu vaatavad, ja paarist ringi ekslevast kriminaalist jääb usutavalt provotseerimiseks väheks. Lõpuks oleks otsekui mõne kodumaise krimisarja episood venitatud väiksemalt ekraanilt suurele kinolinale, kuid suurema skaala tõttu hakkab tervik siit-sealt kärisema.
“Ühemõõtmeline mees” üritab teha seega rohkem, kui oleks vaja. Vabalt piisanuks sellest, kui juba kirjutades oleks enamikust kõrvalliinidest täielikult loobutud ja kogu fookus suunatud sellele, kuidas üks perekond on läbi mitme generatsiooni meie idanaabri mõjusfääris. Kammerdraamana oleks pidevalt kauguses terendav nähtamatu oht ka palju kõhedamana mõjunud, praegusel kujul hakkavad aga ebausutavad sisulised laiendused ja välja arendamata keskkonnad paraku ka filmi tugevaid külgi õõnestama.
Ehk peaks Puustusmaa lihtsalt nii-öelda parketikõlblikule ja tinglikult normaalsele filmile selja pöörama ja sarnaselt Toomas Ariaga keskenduma hoopis krimifilmi toorele ürgessentsile, kus kõik ongi uhkusega naeruväärne ja totter?”Ühemõõtmelises mehes” oleks potentsiaal ka selleks olemas, kui kõik nupud põhja keerata, aga praegusel kujul üritab film end veel liiga tõsiselt võtta.
1 “Taxi Driver”, Martin Scorsese, 1976.
2 “Goodfellas”, Martin Scorsese, 1990.