Iraani islamivabariik on pärast kõrgeima juhi Ali Khamenei surma astunud sügava määramatuse ajajärku, kus seni kindlana püsinud süsteemi ootab ees tõsine proovikivi. Riigi usulise juhi lahkumine on tekitanud poliitilise vaakumi, mida üritavad täita nii institutsioonid kui ka sõjaväestatud rühmitused, kirjutavad välismeedia analüütikud.
Küsimus sellest, kes suudab koondada enda kätte sarnase autoriteedi nagu Khamenei, määrab mitte ainult Iraani tuleviku, vaid ka laiema piirkondliku stabiilsuse.
Laupäevane rünnak sündis USA ja Iisraeli ühisoperatsioonina pärast seda, kui luureandmed viitasid haruldasele võimalusele tabada Iraani tippjuhtkonda ja vaimulikkonda üheaegselt. Iisraeli üksused olid pikalt jälginud Khamenei liikumist ning tuvastasid võimaluste akna hetkel, kui liidrid olid kogunemas. USA presidendi Donald Trumpi otsust rünnata kiirendas teadmine, et korraga on võimalik neutraliseerida nii kõrgeim juht kui ka viis kuni kümme muud Iraani tippliidrit.
Rünnaku strateegiline eesmärk oli režiimil “pea maha võtmine”, mis tugines uskumusele, et kuigi revolutsiooniline kaardivägi (IRGC) on Khameneile üdini lojaalne, ei pruugi nad järgmisi järeltulijaid samasuguse innuga toetada. Pinged eskaleerusid pärast seda, kui Genfis toimunud läbirääkimised Iraani tuumaprogrammi ja ballistiliste rakettide üle jooksid liiva. USA ametnike sõnul keeldus Iraan järjekindlalt arutamast oma raketiarsenali, mida Valge Maja pidas talumatuks ohuks. Presidendi sõnul ei saanud USA lubada olukorda, kus Iraan toodab jätkuvalt kuni sada raketti kuus.
Ajutiselt hakkab juhtima trio
Kuigi kõrgeim juht oli Iraani relvajõudude ülemjuhataja ning tal oli lõplik sõnaõigus kohtuvõimu ja strateegiliste nõukogude üle, ei toiminud tema võim isolatsioonis. Süsteem toetub keerukale võrgustikule, millest osa on nominaalselt valitavad ja osa määratavad kogud. Vahetult pärast juhi surma teatati üleminekuperioodi juhtkolmiku moodustamisest, kuhu kuuluvad president Masoud Pezeshkian, kohtuvõimu juht Gholamhossein Mohseni Ejei ja esindaja riigi õigusnõukogust.
See trio peab tagama riigi toimimise ajal, mil rünnakute tõttu on tabatud mitmeid strateegilisi objekte ja juhtivfiguure. Siiski on tegemist ajutise lahendusega. Iraani põhiseaduse kohaselt lasub uue juhi valimise kohustus ekspertide kogul, kus põrkuvad aga eri klannide ja huvigruppide ambitsioonid.
Potentsiaalsed troonipärijad: poeg või ustav liitlane
Üheks peamiseks soosikuks peetakse Khamenei poega, 56-aastast Mojtaba Khameneid. Tema positsioon on tugev tänu lähedastele sidemetele IRGC juhtkonnaga, mis on Iraani tegelik sõjaline ja majanduslik jõuõlg. Samas heidab tema kandidatuurile varju asjaolu, et päriliku võimu edasiandmine sarnaneks liigselt 1979. aastal kukutatud šahhi süsteemiga. Lisaks on andmeid, et Mojtaba on kogunud varjatud kinnisvaraimpeeriumi, mille väärtus ulatub vähemalt 100 miljoni euroni.
Teine võtmeisik on 67-aastane Ali Larijani, endine IRGC komandör ja praegune riikliku julgeolekunõukogu juht. Khamenei usaldas Larijanile juba jaanuaris protestide ajal sisuliselt riigi igapäevase juhtimise. Larijani esindab režiimi pragmaatilisemat tiiba, olles kogenud nii siseriikliku repressiooniaparaadi suunamises kui ka välispoliitilises strateegias.
USA-l pole pikka plaani
Suurim küsimus seisneb selles, kas järgmine juht suudab saavutada sarnase võimutäiuse nagu Khamenei. Iraani ühiskond on alates 2022. aastast olnud korduvalt protestilainete kütkeis ning režiimi verine survepoliitika on usaldust veelgi murendanud. Võimalik on stsenaarium, kus uus juht jääb pigem sümboolseks figuuriks, samal ajal kui tegelik võim koondub veelgi enam IRGC kätte.
Välisriikidel, sealhulgas USA-l ja Iisraelil, puudub hetkel selge plaan Iraani stabiliseerimiseks juhul, kui režiim peaks täielikult kokku varisema. Samuti pole kindel, kas relvajõudude read jäävad ühtseks või tekivad sisekonfliktid relvastatud üksuste ja protestijate vahel, kelle jaoks on võitlus muutunud eksistentsiaalseks. Nagu märkis president Trump, on kandidaate mitu, kuid reaalne võimuvõitlus Iraani tänavatel ja pühakodades on alles algamas.