Keskkonnaagentuur ennustab: kus tekivad sel kevadel suured üleujutused?

Tõsi, märtsi alguse seisuga kattis Eestit veel üsna ühtlane lumikate, mis alates 27. veebruarist on kiiresti kahanenud. 1. märtsi seisuga oli näiteks Tallinn‑Harkus lumikatte paksus 20 cm, Väike‑Maarjas 24 cm, Jõgeval 15 cm ja Jõhvis 13 cm. Ülejäänud ilmajaamades jäi lumikate alla 10 cm. Need näitajad viitavad pigem mõõdukale, mitte erakordselt suurele lumeveevarule.

Väide, et „Kiire lume sulamine koos vihmadega võib küllastada pinnase veega …“, on üldpõhimõttena õige. Hetkeolukord Eestis on aga pinnase veega küllastumise seisukohast pigem vastupidine. Üle Eesti on pinnavee tase praegu madal. Sellel on kaks peamist põhjust. Esiteks, kuigi eelmine suvi oli vihmarohke, on alates septembrist olnud sademeid pigem normist veidi vähem (77…96% normist). Teiseks hakkas koos detsembri lõpus saabunud püsivate miinuskraadidega jõgede ja ojade veetase ühtlaselt alanema ning jõudis mitmel pool veebruari lõpuks väga madalale tasemele. Mitmes hüdromeetriajaamas on veetase langenud isegi allapoole pikaajalist veebruarikuu miinimumi, mis ilmestab hästi üldist pinnaveevaru seisu. Lisaks. Kiire lumesulamise korral koos vihmadega ei mängi pinnase eelnev veega küllastatus enam määravat rolli. Sellistes tingimustes hakkavad domineerima hüdrodünaamilised protsessid: vihm niisutab täiendavalt maapinda ja moodustab õhukese veekile, millel järgnevad sula- ja vihmavee kogused liiguvad kiiremini jõkke, suurendades vee juurdevoolu vooluveekogusse.

Ka see väide, et „Kui maapind on külmunud (või veega juba küllastunud), ei pruugi see sulavett enam endasse imada ning vesi leiab tee sinna, kuhu tavapäraselt ei jõua“ on üldiselt korrektne, kuid praeguste andmete põhjal ei ole enamikus Eesti piirkondades pinnas ei veega küllastunud ega ka sügavalt külmunud. Detsembri lõpus langes õhutemperatuur miinuspoolele ja jaanuari alguses tabas Eestit ulatuslik ja tugev lumesadu, kohati kuni 30 cm. Selle lühikese ajavahemiku jooksul ei jõudnud maapind enne lumikatte teket oluliselt külmuda, mistõttu on pinnas paljudes kohtades jäänud vett läbilaskvaks. Seega on pinnas praegu pigem kuiv ning samas valdavalt mitte külmunud, mis loob soodsad tingimused lumesulavee imbumiseks pinnasesse.

Esialgsete pikaajaliste prognooside kohaselt on Eestis oodata suhteliselt stabiilset meteoroloogilist olukorda: päevasel ajal püsivad temperatuurid kuni +5 °C, öösel langevad kuni −6 °C-ni. Selline temperatuurirežiim aeglustab sulamisprotsessi ning vähendab järsu suurvee kujunemise tõenäosust. Seetõttu pakun, et üle kallaste tõusvaid jõgesid me tänavuse kevadsuurvee ajal ei näe. Või kui siiski, on põhjuseks lokaalsed jääminekust tekkivad ummistused, mis vee üles paisutavad. Just jääummistustest põhjustatud järsud ja raskesti prognoositavad veetaseme tõusud kujutavad käesoleval kevadel suurimat hüdroloogilist riski.

Lisaks võib üleujutusoht tekkida ka näiliselt rahulikumas olukorras, kus sulavesi liigub allavoolu, kuid selle äravool on jää tõttu takistatud. Paksu jääkaane all olev Peipsi järv ja Emajõgi ei taha ilmselt kõike allvoolu liikuvat sulavett liiga hästi vastu võtta, mistõttu võib üleujutusoht tekkida Tartus ja selle lähiümbruses nii üles- kui allavoolu. Sarnane olukord võib kujuneda Võru linnas Tamula järve mõjul, kui Haanja kõrgustikult nö alla „kaussi“ kogunev lumesulavesi ei mahu mööda Vahejõge ja Võhandu jõge ära voolama. Samuti on üleujutus võimalik Sindis, kuna Pärnu jõe suudmeala ja meri on veel jääs, ning Narvas üsna sarnases olukorras. Seega ei tulene võimalik üleujutusoht niivõrd pinnase veega küllastumisest, vaid eeskätt sellest, et jää piirab vee loomulikku äravoolu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (2)