Fanaatikuid, kes enda eluviisi ainuõigeks peavad, leidub arvatavasti kõigi elanikerühmade seas, aga vajadusel saab sellise tegelase ka välja mõelda, et asuda loodud õlgmehikest purustama. Järgnenud «vastuväide», et kõigile inimestele ei sobi rattasõit ning et kõik liiklejagrupid peavad linnaruumi ära mahtuma, on tegelikult lahtisest uksest sissemurdmine, sest selle väitega nõustuvad kõik mulle teadaolevad rattaentusiastid – aga olgu see siinkohal selguse huvides veel kord üle korratud. Järgnevalt veel mõned elementaarsed tõed, et teemat ilma tarbetu vastandamiseta selgitada.
Esiteks, nii nagu autojuht ei ole sündinud rool pihus, nii ei ole ka rattur kaasasündinud omaduse või hälbega, vaid mingil ajal sellise liikumisviisi kasuks otsustanud tavaline linnakodanik. Peaaegu kõik igapäevased ratturid, keda tunnen, on ka autoomanikud, ning minagi kasutan pikemateks sõitudeks autot, nautides sealjuures kiiret ja sujuvat liikumist. Samas on mul õnn ja rõõm teha enamik käike linnas jalgsi või rattaga.