Film on muidugi kohustuslik vaatamine igale Presley fännile. Tegelikult aga peaks seda vaatama ka need, kes Presleyst eriti lugu pidada ei oska. Luhrmann teeb jõuliselt selgeks, miks on Presley nii kuulus ja endiselt sügavalt armastatud. Vastus on loomulikult lihtne: tegemist oli täiesti erakordse artistiga.
Filmi visuaalne pool on peamiselt kokku pandud kahe varasema filmi, «Elvis: That’s the Way It Is» (1970) ja «Elvis on Tour» (1972) kasutamata jäänud materjalist. Luhrmann otsis materjali esialgu plaaniga kasutada seda oma 2022. aasta mängufilmis «Elvis». Aga kui ta leidis kompanii Warner Bros. laost Kansase soolakaevandustes kokku 68 karpi filmilinti, nii 35- kui ka kaheksamillimeetrist, siis otsustas ta nende põhjal hoopis veel ühe filmi teha. Need lindid aga olid helita, mistõttu tuli need kokku sobitada kontsertidest tehtud audiosalvestistega. Neile on lisatud ka lõike 45-minutisest helisalvestisest, kus Presley räägib oma elukäigust, muusikast ja sellest, mida ta maailma asjadest arvab.