Nalja saab ja mõtlema paneb ka. Näiteks ajaloo peale ja selle peale, kas nahkpükse ikkagi pesta või mitte. Nimeks «Õnn on elada me maal», žanriks mängufilmi elementidega dokfilm ja kinodes reedest. Kuna me Spunginiga tunneme, siis sinatasime.
Miks sa Velikije Lukist filmi otsustasid teha?
Selleks oli kaks peamist põhjust. Esiteks karakterid: kõik filmis osalenud bändimehed on huvitavad tegelased, oma omailma ja muu kabalaga, intrigeeriv on ka see, et mälestused ühistest läbielamistest tihti ei kattu, vaid lähevad kohati vastuoksa. See tuli muidugi välja alles siis, kui filmi tegemine juba käis. Teiseks ikkagi lugu: kõik need absurdihõngulised, kuid tõsielulised läbielamised läbi sillerdavate viinaaurude Nõukogude Liidu surmakorina taustal. Hullem trall kui multifilmis.
Jutustasid lugu läbi bändiliikmete (Ivo Uukkivi, Villu Tamme jt). Vahel tehakse musa- või ajastudokke ka nii, et võetakse kultuurikriitikud kõrvalt kommenteerima ja kontekstualiseerima. Sa nii ei teinud.
Lugu oli nii kõva ja otsest vahetut mälumaterjali nii palju, et kedagi kõrvalt targutama võtta oleks olnud kohatu.