Postimehe meelest on tegemist siiski vajaliku ja hea otsusega. Meenutame Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise kõnet meie iseseisvuspäeval, 24. veebruaril ning kontsertetenduse üldist tonaalsust, mis rõhutas meie väikese ühiskonna ühtehoidmise vajalikkust. Maailma kontekstis oleme pisikesed, justnagu perekond. Seega peaksime hoidma kokku ning põhimõte, et kedagi ei jäeta hätta, kedagi ei jäeta maha, väljendab seda hästi.
Lisaks peab igaüks koju toodavatest reisi eest välja käima omaosaluse, 400 eurot. Ehkki omavastutusele on hinnasilti raske külge riputada, on see komponent mõistliku summana praegu valemis olemas. See tundub õiglane. Niisiis, kedagi ei tooda koju tasuta.
Maailma kontekstis oleme pisikesed, justnagu perekond. Seega peaksime hoidma kokku ning põhimõte, et kedagi ei jäeta hätta, väljendab seda hästi.
Koolivaheaja lõpul Dubaisse ja mujale laheriikidesse kinni jäänud eestlasi pole mõtet ka liigselt süüdistada, sest erinevalt meie kaitseministrist ei saa neilt eeldada luurevõimekust ega isegi vastavas kategoorias mõtlemist. Pealegi, Pärsia lahe piirkonnas on olnud ajalooliselt pingeid enamuse ajast, kuid puhkealad on olnud alati turvalisteks kohtadeks – nagu seda on näiteks Egiptuse või Türgi turismikuurordid vaatamata probleemidele riikide teistes piirkondades. Lisaks polnud võimalik ennustada, et Iraan ründab teisi araabia maid laial rindel rakettide ja droonidega nii, nagu ta seda tegi.
Siinkohal on paslik meenutada, et isegi noor Eesti Vabariik suutis 1992. aasta sügisel ja 1993. aasta alguses korraldada evakuatsioonilende Abhaasiast, et päästa sõja jalust meie rahvuskaaslasi. Tegemist oli esimese korraga, kui taasiseseisvunud riik kaitses diasporaad väljaspool riigipiire. Vaatamata nappidele kriisikorraldamise kogemustele suudeti ära tuua paarsada inimest, eelistades eestlasi ja nende järeltulijaid ning pereliikmeid, kes ei olnud rahvuselt eestlased (arusaadavalt polnud tollel hetkel nendel inimestel taskus veel Eesti passi).
Eesti Vabariik suutis selle vägiteoga hakkama saada 34 aastat tagasi, kui olime vaesed, ent meie rahvuslik ühekuuluvustunne ja uhkus ei lubanud hädalistest mööda vaadata. Miks me ei peaks sellega hakkama saama nüüd, kui oleme nii ühiskonna kui indiviididena saanud kordades rikkamaks ja ametkondadelgi on raha mitmesuguste müksatonide ja spaalaagrite korraldamiseks? Nendega võrreldes on evakuatsioonilendudeks kulunud raha läinud igati õigesse kohta.
Võib öelda isegi nii, et Eesti maksumaksjatel ja kodanikel on õigustatud ootus, et riik ei jäta neid kriisiolukorras hätta, vaid et raskel hetkel on neil varuks rahvuslik tugi.