“Kas te kujutate ette, et teile pannakse pärast igat tööpäeva hinne?” küsis hariduspsühholoog Kati Aus. Või kui inimene proovib oma tööd teha, aga igal sammul tahab keegi kogu aeg tagasisidestada. Koolis hariduspsühholoogi sõnul taoline olukord valitseb, sest niipea, kui laps tundi jõuab, hakkab ta kohe tagasisidet saama.

Aus on uuringutele toetudes veendunud, et hinnetel on lapse minapildile ja psüühikale pigem negatiivne mõju. “Hinded on suur lihtsustus, mille põhjal hakkavad õppijad omale väärtust külge pookima. Mida väiksem on laps, seda enam hakkab ta oma minapilti siduma selle ühe numbriga, mille ta koolis saab,” lausus ta.

Küll aga ei ole Ausi sõnul see päris nii lihtne, et keelame hinded ära ja siis on kõik korras. Kui sõnaline tagasiside on stiilis väga hea, hea, rahuldav, mitterahuldav, siis ei erine see kuidagi numbrilisest hindamisest ning see on ikkagi silt. Samamoodi on lihtsustatud sildid kleepsud või naerunäod, mida kasutatakse vahel algklassides. Need mõjuvad lastele samamoodi nagu hinded.

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor Margus Pedaste sõnas, et õpilase arengu toetamiseks ei ole üldse hindeid vaja. “Hindeid on vaja pigem haridussüsteemil: koolidel, omavalitsustel, riigil, et oleks lihtsam jälgida ja märgata seda, kui kuskil oleks tuge vaja,” sõnas ta.

Küll aga tuleb siin tema sõnul eristada kahte eraldi teemat: kas rääkida hindamisest või tagasisidestamisest. Hindamisel ei ole olulist vahet, kas kasutada numbrilist või sõnalist skaalat, kui skaala ise on sisuliselt samasugune. Hindeskaala ei toeta tema sõnul õppimist kuigi palju, olenemata sellest, milline see on.

Seevastu toetab õppimist sisuline edasiviiv tagasiside. Selline, mis aitab õpilasel mõista, kuidas asju paremini teha ja tekitab temas tahte paremini teha. Hea tagasiside andmine on Pedaste sõnul osa õpetaja tööst. “Kui mõni õpetaja praegu seda ei tee ja ainult hindab, siis see on näide, mida ei tasuks kellelegi eeskujuks tuua,” ütles ta.

Õnneks on tema sõnul palju õpetajaid, kes oskavad tagasisidet hästi anda. Need õpetajad, kes aga ei anna sisukat tagasisidet, peaks professori sõnul võtma aega enese täiendamiseks: lugemiseks, mõtlemiseks, teistega kogemuste jagamiseks ning hindamisele ja tagasisidele keskenduvate koolituste läbimiseks.

Endine haridusminister ja Tartu Ülikooli doktorant Liina Kersna (Reformierakond) usub, et haridusvaldkond tervikuna ootab hinnete kaotamist väga. Paljud koolid on sellisel kujul hindamisest juba ise loobunud. “See on täiesti mõistlik ja arusaadav. Teaduslik teadmine ütleb, et viiepallisüsteemis hindamine ei ole kõige parem viis toetada õppija õppimist,” märkis ta.

Margus Pedaste tõi välja, et kuigi pidevalt räägitakse viiepallisüsteemist, siis reaalselt on kasutusel neljapallisüsteem, sest hinne 2 on juba mitterahuldav ning sageli ei eristata kahte ühest.

Teine probleem praeguse süsteemiga on see, et hindeskaala pole pidev. Kui hinde 5 saamiseks on vaja 90 protsenti tulemust, 4 saamiseks 70 protsenti, siis ühel juhul on hindevahemik 10 ja teisel juhul 20 protsenti. See muudab ebaselgeks keskmise hinde arvutamise. Seega mängib rolli skaala pikkus. Pedaste hinnangul on seetõttu pikem skaala, näiteks 10-palli skaala, parem.

“Pikem skaala võimaldab paremini eristada õpilasi ning märgata juba väiksemat arengut. Samas hindamisest ja skaalast on ikkagi olulisem tagasiside andmine. Just arengu ja õppimise toetamine peaks olema tagasisidestamise peamine eesmärk,” sõnas Pedaste.

Ta tõi näite ühest laialt viidatud metaanalüüsist pealkirjaga “The power of feedback“. Selles leiti paljude metaanalüüside analüüsile tuginevalt, milline on erinevate tagasisidetegevuste efekt õpilaste tulemustele ja suutlikkusele. Suurim mõju on informatiivsel tagasisidel ja juhistel, mis suunavad õpilasi ülesandeid tõhusamalt tegema. Väga väike efekt on sellel, kui õppijat lihtsalt kiita (näiteks öelda, et su hinne on 5, suurepärane või anda tubli tulemust iseloomustav kleeps), tasustada (mingi tunnustusega) või karistada (nt hinne 1, 2, mitterahuldav, peale tunde jätmine, kodus millegi keelamine kehva tulemuse pärast).

Tagasisidestamise kultus

Hariduspsühholoog Kati Ausi sõnul on hinnete maailmas mindud seda teed, kus tagasisidet antakse hästi lihtsustatult selle kohta, kus õppur parasjagu on. Õppimist toetav eesmärk on tema sõnul aga selline, kus õpilane saab teada, kus ta praegu on ja mis võiksid tema järgmised sammud olla.

Ta tõi välja, kuidas on oluline liikuda sinna suunda, kus õpetaja ei pea andma kogu aeg individuaalset tagasisidet. Selle asemel analüüsitakse töid koos õpilasega ehk see oleks dialoogiline ning õpilane saab ise aru, kus on arengukohad.

“Meil on hirmus tagasisidestamise kultus: keegi peab kogu aeg kellelegi hinnanguid andma. Tekib tunne, nagu koolis käiaksegi ainult hinnanguid saamas ja voolav dialoogiline õppimise protsess kaob selle asja sees ära,” lausus Aus.

Liina Kersna nõustub, et dialoogid õppijatega on klassiruumis hästi oluline tagasiside vorm. “Näiteks uurida õpilaselt, kuidas ta selle lahenduseni jõudis ja ärgitada mõtlema, kuidas edasi ja kust saada lisainfot jne. Sellised õpetajate suunavad küsimused on kindlasti väga kasulikud selleks, et õppija saaks areneda,” kirjeldas ta.

Kersna meelest on väga oluline, et õppijaid õpetataks juba varakult esimeses kooliastmes seadma endale eakohaseid eesmärke, jälgima oma õppimist ja liikuma eesmärkide suunas. “Ma olen oma doktoritöö uuringus näinud, kuidas isegi väga väikesed õppijad on võimelised oma õppimist ise hindama, kui anda neile selleks võimalus ja turvaline keskkond. Eneseanalüüs on õppimise igapäevane osa. Peaksime julgustama õppijaid iseennast analüüsima ning vähem andma kõrvalt tagasisidet,” märkis Kersna.

Ta tõi näitena, et kui õpilased lahendavad töövihikust mõne ülesande, siis nad teavad, kust leida õigesti lahendatud näited. Nii saavad nad ise kontrollida, kas neil läks õigesti või kus tekkisid vead. Seejärel saavad nad kaaslaste või õpetajatega arutada, miks need vead tulid ja neid siis parandada. Samamoodi on tema sõnul oluline suunata õpilasi omavahel üksteisele tagasisidet andma. “See ei ole hea variant, kui õpetaja ütleb, mis on õige või vale, vaid õpetaja peab suunama õppijat mõtlema,” märkis Kersna.

Küll aga rõhutas ta, et see peaks toimub eakohaselt ja samm sammu haaval. Näiteks võib esimese klassi lapsele anda valida ülesannete lahendamise järjekorra, selmet õpetaja ütleb talle ette, mis järjekorras minna. Või siis annab õpetaja valida, millise õpipartneri laps omale valib. “Kui ta on saanud selliseid väikeseid valikuid harjutada, siis kolmandas-neljandas klassis on ta juba võimeline tegema sügavamaid valikuid,” ütles Kersna.

Hirm eksida

Kati Aus tõi välja, et sageli häirivad igapäevast õppimisprotsessi just hinded ise. “Lapsed ei julge eksida. Nad saavad ju alati karistada, kui nende mõtlemine on alles nii-öelda pooleli. Samas peavad nad kogu aeg panema oma mõtlemist proovile tehes mingit testi,” märkis ta.

Kersna sõnul viib see selleni, et õppimine toimub pidevalt ärevas õhkkonnas, aga see ei peaks nõnda olema. “Koolid on ju loodud selleks, et lapsed saaksid õppida. Seega me peaksime kasutama tänapäevast teaduslikku teadmist selleks, et luua klassiruume, kus õpilane tahab õppida. Mitte aga selliseid klassiruume, kus õppijad tahavad õppida vaid hinde pärast,” lausus ta.

Aus tõi välja, kuidas üha enam räägitakse sellest, et õppida ei tohiks hinnete pärast. “Kui me aga toome hinded mängu, siis ei saa eeldada, et nad ei õpi hinnete pärast,” ütles ta. Uuringud on hariduspsühholoogi sõnul välja toonud, kuidas hindeid kasutatakse praegu sageli motivaatorina.

“Need tõesti panevad mõned õpilased pingutama ja õppima, aga nad pingutaksid ja õpiksid palju sügavamalt, kui me aitaksime neil teistmoodi motivatsiooni leida. Kui õpetaja võtab hinnetega motiveerimise ära, siis kuidas me tegelikult need õppijad päriselt ja mõnusalt õppima saame,” märkis ta.

Liina Kersna kinnitas, et hinded võivad õppides motivatsiooni veidi juurde anda, aga see ei toeta sügavat õppimist. “Kui õppija on õppinud hinde pärast mingi teema selgeks, siis tõenäoliselt uus teadmine ka ununeb kiiresti,” rääkis ta.

Hindamine peaks toetama õppija õppimist ja uute teadmiste omandamist niimoodi, et see innustaks õppijat juurde õppima ja pingutama. “Ma ei tea, kui palju hinne kolm võib üht õpilast inspireerida rohkem pingutama? Tõenäoliselt mitte väga,” arutles Kersna.

Ühe argumendina toovad idee kriitikud välja seda, et hindeid on vaja selleks, kui keegi tahab minna mujale riiki edasi õppima. Ausi sõnul saab tagasisidet ümber teisendada arvuliseks. Teine variant on standardiseeritud testid, et näha, kas õpilane on omandanud mingid vastavad oskused.

Haridus- ja teadusministeerium (HTM) plaanib 2035. aastast minna algklassides üle ühtsele sõnalisele hindamisele. Ministeeriumi eesmärk on asendada viiepallisüsteem mitmekesisema skaalaga. Ministeeriumis rõhutati, et otsused pole veel lõplikult tehtud ja hindamise tulevikku arutatakse koos huvirühmadega sügisel.