Järgmisel nädalal saavad kõik huvilised end proovile panna e-rehkenduses ning lahendada koolimatemaatika ülesandeid esimesest kuni 12. klassini. “Aktuaalne kaamera” uuris, kui palju on viimase 30 aasta jooksul muutunud matemaatika õpetamine ning seejuures ka õpikud ja töövihikud.

Tallinna Toomkooli seitsmenda klassi õpilased harjutasid sel nädalal murdude jagamist. Nende õpetaja Lidia Uuselu on matemaatikat õpetanud juba 25 aastat. Nende aastate jooksul on tal tulnud omajagu ümber mõelda, kuidas õpetada nii, et noorte tähelepanu ja huvi aine vastu säiliksid.

“Praegustel lastel on hästi oluline see kalkulaator või telefon ja nad ei püüagi peast arvutada. Väga väikeseid tehteid isegi 2+1 teevad kalkulaatoriga. Mõtlemise kiirus kaob, kui sa kogu aeg loodad tehnikale. Me ikkagi treenime ju mõtlemist ja kui me oleme harjunud lootma kogu aeg millelegi ja ise ei mõtle, siis me oleme hädas,” ütles Uuselu.

Teadlaste sõnul on matemaatikast saadav kasu tunduvalt suurem kui hea arvutusoskus, et mõista mitu saia saab viie euro eest osta. Seega ei ole matemaatika ainult ülesannete lahendamine.

“Kui sa oled matemaatikapädev inimene, siis sa oled inimene, kes näeb maailmas mustrit ja loeb seda maailma teistmoodi. Tegutseb selles maailmas teistmoodi ja tõlgendab seda maailma teistmoodi – matemaatiliselt nutikalt, kuigi ta sel ajal ei lahenda integraali,” sõnas matemaatika didaktika lektor Jüri Kurvits.

Matemaatikatunnid on ilmselt paljudele omajagu peavalu põhjustanud, sest vahel võib tunduda justkui mitte millestki ei saa aru.

“Matemaatika on see aine, kus õpilüngad on kohe selged. Sa ei saa nii teha, et jätad paar kolm kuud vahele ja siis järsku ilmud matemaatikatundi, et oh tere, siin mina. See ei käi niimoodi. See on kohe raske. See on sama nagu jalgrattaspordis: kõik sõidavad eest ära ja siis sul on vaja startida. Sul on ikka vaja startida algusest. Sa ei saa startida sealt, kus nemad juba sõidavad kaks tundi. Sama matemaatikas. See ongi matemaatikas kõige suurem väljakutse, et peame kujundama keskkonna igale õppijale sobivaks,” ütles Kurvits.

Toomkooli õpilased Nora ja Oskar Jaak on sama meelt.

“Pead ikka tundides osalema ja vaatama, mis õpetaja tahvlile kirjutab,” lausus Oskar Jaak.

“Me võtame tunnis väga palju uusi teemasid korraga ja me ei jää teemadesse väga kauaks kinni. Väga kiiresti liigume edasi uute teemade peale,” lisas Nora.

Eesti Hoiuraamatukogust leiab õpikuid ja töövihikuid, mis on aastakümneid vanad. Nora ja Oskar lahendasid 1991. aastal ilmunud töövihikust ülesandeid, mis õpetaja sõnul on pea sõna-sõnalt samasugused kui praegu. Küll aga on muutunud nende vorm.

“Meil on ikka Eestis tehtud õpingute uuringuid ja võime öelda, et võib-olla viis aastat tagasi oli see viimane uuring, millest ma praegu mõtlen, ja see tõi selgelt välja, et ainult kümme protsenti meie õppijatest on võimelised õpikuga töötama iseseisvalt. Kõik ülejäänud vajavad abi. Siin tekib küsimus, kelle jaoks on see õpik loodud: kas õpetaja või õppija jaoks,” sõnas Kurvits.

Milliseid õpikuid ja töövihikuid eelistavad aga Nora ja Oskar: kas meeldib neile õpik aastast 2015 või materjalid aastast 1991?

“Mina ikkagi eelistan vist uut töövihikut. Mulle meeldib, kuidas selles on võib-olla rohkem uuemaid lähenemisi ja rohkem lihtsustatud asju ja näiteid, mänge ja mängulisust. Seal oli kogu see tekst nii kokku pressitud, vähem pilte ja teemadest on võib-olla natuke raskem aru saada. Meie õpikutes on alati üks või kaks lehekülge sissejuhatust, kus tuuakse näiteid ja selgitatakse kõik ära,” lausus Nora.

“Ma ütleks et pigem vana. Näeb välja, nagu väga vana tarkus,” sõnas Oskar Jaak.

Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”