An-Marlen sai diabeedi diagnoosi 9aastaselt. „See avastati tänu vanaemale, sest tema oskas sümptomitest läbi näha,“ meenutab ta. Meeletu janu, tohutud emotsioonide kõikumised ja väsimus olid need, mille tõttu vanaema hakkas kõige halvemat kahtlustama. „Läksin haiglasse ja sain teada, et mul ongi I tüüpi diabeet. See muudab reaalsust nii drastiliselt. Minu ja mu vanemate elu polnud pärast seda diagnoosi enam kunagi endine,“ lausub An-Marlen.
Algustaastad olid kogu perele väga keerulised. „Mäletan, kuidas istusime emaga voodi äärel ja palvetasime, et haigus ära kaoks,“ kirjeldab An-Marlen. Ta lisab, et diabeet tähendab pidevat kontrolli oma elustiili üle ja nõuab tähelepanu ning distsipliini igal hetkel.
„Vahepeal on raske, sest minu elu sõltub otseselt sellest, kuidas mu tervis parasjagu käitub,“ räägib An-Marlen. Hiljutisel reisil Itaaliasse koges ta olukorda, mis pani diabeeti senisest tõsisemalt võtma. „Olime ühes butiikhotellis ja kui hakkasime magama minema, langes mu veresuhkur ootamatult väga madalale. Avastasin, et mul ei olnud enam midagi süsivesikurikast süüa. Seal ei olnud lähedal ka poodi,“ ütleb An-Marlen.
Ühel hetkel hakkas tal väga halb ja nii kaotas ta hetkeks teadvuse. „Kui meelemärkusele tagasi tulin, palvetasin ainult, et näeksin homset päeva. Lubasin endale, et ei lase enam nii vastutustundetul olukorral tekkida,“ räägib An-Marlen, vihjates sellele, et alati peaks tal olema mõni magus amps kohe võtta. Õnneks hakkas veresuhkur vaikselt tõusma ja kõik lahenes.
Tema jaoks on sellest oluline rääkida ja teemale tähelepanu pöörata. An-Marleni sõnul on murettekitav, kui paljud inimesed jäävad õigeaegselt diagnoosimata. „Tihti ei osata sümptomeid märgata. Just seetõttu räägingi oma lugu, et ka teised oskaksid tähele panna ja õigel ajal abi otsida,“ avaldab ta.
Ühtlasi rääkis An-Marlen oma suhtest emaga, mis on osaliselt ka tema haiguse tõttu saanud erilise tähenduse. „Eesti Laulu lugu „Külm“ sündiski meie suhtest,“ ütleb ta. „Tagantjärele mõeldes – olin teismeline ja trotslik. Kui tahtsin minna sõprade juurde, helistas ema viis korda järjest ja küsis, kuidas mu veresuhkur on ja kas olen söönud. Teismelisena tundus see piirav ja ahistav,“ räägib An-Marlen.
Täna on ta mõistnud, kui lähedane side on tal emaga. „Vanemaks saades olen õppinud kuulama, mida mu ema mulle rääkis. Mäletan siiani, kuidas ta nuttis ja oleks teinud ükskõik mida, et endale see haigus võtta. See paneb mind mõtlema, mida ka lähedased läbi elavad,“ arutleb ta ja lisab, et tegelikkuses ei saa emale palju asju pahaks panna.
An-Marlen avaldab ka tõsiasja, et sellel aastal, kui ta loo kirjutas, oli ta iseendaga halvas kohas. „Kogesin meeletut kurbust. Mul oli kõik olemas, millest olin elus unistanud. Mingil põhjusel olin õnnetu ning ei saanud aru, millest see tuleb,“ lausub An-Marlen. Ta käib ka terapeudi juures, kes aitab raskemaid tundeid lahti mõtestada ja ühel hetkel mõistis, et just diabeedi diagnoos võttis temalt mingi osa lapsepõlvest. „Teraapias käies tuli välja, et mu suurim soov oleks olla laps ja hakkasin selle lause peale nutma,“ kirjeldab ta.
Paljud on An-Marlenit iseloomustanud artisti, kelle pole emotsioone, kuid enda sõnul on ta väga emotsionaalne inimene. „Olen õppinud ehitama fassaadi. An-Marlen oli ka versioon minust, kes ei saa kunagi haiget ja on tugev ning enesekindel naine. Need on olnud huvitavad teekonnad, mida läbi teraapia endiselt läbi käin,“ arutleb ta.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (2)