Selle alguseks loetakse üldiselt hetke, mil esimest korda kogunesid naised kiiresti ning hulgakaupa 1908. aastal 28. veebruaril New Yorgi tänavatele, et nõuda õiglasemat kohtlemist, paremat palka ning valimisõigust. Sinna saabus 15 000 naist.
Ja naiste elu polnud tol ajal muidugi mingi buduaaris lutsukommi imemine.
Raamat Clara Zetkinist. Foto: Juku-Kalle Raidi riiul
Kommunist Clara Zetkin – naistepäeva ema
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise idee käis 1910 välja Saksa Sotsiaaldemokraatide Partei liige Clara Zetkin (1857–1933). 115 aastat tagasi, 1911, tuli tänavaile marssima üle miljoni naise, nõudes naistele valimisõigust ja diskrimineerimise lõpetamist.
Clara Zetkini naiskamraadid polnud kõikides asjades kaugeltki ühel meelel, osa neist nõudis, et tuleb viivitamatult hakata kaitsma prostituutide õigusi, teised aga seletasid, et see (maailma vanim) elukutse peab üldse ära keelatama.
Kui natsid tänu koostööle Zetkini kommaritega võimule said, kolis Zetkin Nõukogude Liitu, kuna Stalin on vingem kui Hitler.
Zetkin ise liikus sotsialistlikust parteist kommunistlikusse ning oli 1920.–1930. aastatel tegev ka Reichstagis. Kommunistlikus parteis.
Oluline on see, et kui natsid tänu koostööle Zetkini kommaritega võimule said, kolis Zetkin Nõukogude Liitu, kuna ta oli veendunud, et Stalin on palju vingem kui Hitler.
Teda austati stalinistlikul Venemaal naistepäeva leiutamise eest justkui mõnd pühakut, sest tal oli märkimisväärne osa kommunistliku naise kuvandi väljatöötamisel.
Küllalt köögiorjusest! Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv
Euroopas viimane riik naiste valimisõigusega alles 1971
Alates 1913. aastast on «ülemaailmseks naistepäevaks» 8. märts. Esimesed riigid, kus seda päeva ametlikult peeti olid Austria, Taani, Saksamaa ja Šveits.