Selle kriisi käigus kõlas aegajalt mõte, justkui oleks Saarte Hääl olnud ühe või mitme osapoole salajane partner või uue kolmikliidu puhul lausa neljas osapool. See vihje kõlas ka volikogu kõnepuldis ja väärib selget vastust. Ajakirjandus ei ole poliitilise koalitsiooni osa. Ajakirjandus ei ole ka opositsioon. Ajakirjandus on avaliku elu vaatleja ja vahendaja. Meie ülesanne on koguda infot, kontrollida fakte ja anda lugejale võimalikult täpne pilt sellest, mis toimub. See roll on eriti tähtis siis, kui poliitika muutub segaseks, emotsionaalseks või vastuoluliseks.
Saaremaa võimukriisi puhul oli ajakirjanduse ülesanne täpselt sama, mis iga teise avaliku konflikti puhul. Küsida, mis toimub. Kontrollida väiteid. Tuua avalikkuse ette eri osapoolte seisukohad. Ja teha seda nii, et lugeja saaks ise järeldusi teha. See, et ajakirjandus mõne poliitiku plaanidest või vastuoludest teada saab ja neist kirjutab, ei tähenda, et ajakirjandus neid sündmusi juhib. Poliitika sünnib ikkagi poliitikute otsustest. Kui koalitsioon laguneb, siis laguneb see poliitiliste valikute, mitte leheartiklite tõttu.
Demokraatlikus ühiskonnas on ajakirjandusel kaks lihtsat, kuid väga nõudlikku ülesannet. Esiteks hoida avalikku võimu nähtavana. Teiseks hoida avalikku arutelu ausana. See tähendab, et poliitikud peavad arvestama võimalusega, et nende sõnu, otsuseid ja vastuolusid märgatakse ja neist kirjutatakse.
See ei ole ajakirjanduse mõju. See on ajakirjanduse töö. Kui ajakirjandus hakkaks oma rolli poliitiliste mugavuste järgi kohandama, kaoks kiiresti ka usaldus, millele kohalik avalik arutelu toetub. Seetõttu on tähtis hoida piir selge. Saarte Hääl ei ole ühegi erakonna ega koalitsiooni partner. Sama vähe on ta ka nende vastane.