Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse mahtus sel korral kaks teost: Raivo Männi “Meie sisemine loom” ja Alison Espachi “Pulmarahvas”.
Raivo Mänd “Meie sisemine loom” (2025)
Paari aasta eest ilmutas Raivo Mänd raamatu “Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest”. Nüüd on meil mõtteline ja füüsiline järg “Meie sisemine loom”. Bioloogist professor on võtnud ette inimese ning võrreldab me liiki loodusega. Läbib sõbralikult ja lollitamata igasugu imelikke teemasid, mis inimesele vahel varjamisvajalikud näivad. Ja muid ka. Inimene looduses ja loodus inimeses on palju paksu verd tekitanud, Jututoa tasandil kindlasti. On joostud servast serva ja kohati puhta hulluks mindud. Noh, hundid, mägrad, seened ja molluskid muidugi ei ole läinud. Hunt molluskist ei mõtle. Ega seen mägrast. Inimene on arendanud võime mõtelda kõigest ja sealjuures palju ja enamasti eksipidi. Selles on oma liigiloomulik võlu, tuleb tunnistada.
Raivo Mänd pakub ühe rahumeelse vaate me sisemisse olemusse. Et mis ja miks ja kuidas meis üldse on. Kindlasti saab hea / halva tahtmise korral ta mõttekäike tolmustada, ent võib ju hoopis tolmeldada ning edasi mõtelda. Ma lükkaksin need raamatud gümnasiastide lugemislauale – noored raudselt porisevad ja urisevad mõne koha peal, ent kui edasi loevad, siis tekib tahe arutleda. Et mida hekki ja äkki ongi nii. Või naa.
Kas loomalik on loomulik või loomulik on loomalik, mina ei tea. Võin vaid arvata. Raivo Mänd aitab seda arvamust teadmispõhisemaks kujundada ja säherdusi raamatuid on tarvis. Kas või ergastavate vaidluste tekitamiseks.
Alison Espach “Pulmarahvas” (2025)
No jälle üks toda masti raamat, mida raske liigitada, ent kerge soovitada. Algab justnagu põnevik, jätkub otsekui naistekas (mida iganes see nõme, ent juurdunud väljend ka ei tähendaks) ja siis hakkab üllatusi pakkuma. Üllatuste pakkumine on lahe ja heas mõttes meelelahutuslik tulemus tervitatav. Teab mis sügavust ei tasu siit otsida, kuigi mitmete inimsuhete ristiraksu minemise kirjeldamine võtab mõtelema küll. Ma ei kannaks “Pulmarahvast” lihtsama libelobalugemise sekka, omad knihvid on sees ja särahtab silma siin-seal. Just see, kuidas objektiivselt ohmakast alustusest krutitakse krutskilik edasiminek edenema, muudab loo võluvaks ja võrgutavaks. Oleks nagu seebiooper, kõikvärki imeinetud telesarjakujundused kangastuvad, aga ei ole ka. Usun, et leiab oma lugeja üles.
Moraal: ärge nii lollakaid pulmi kavandage. Kõik läheb paremini. Ega eestlane ei teegi nii, hoiab hobuseid, raha laristamine pole ilus komme. Ja keegi rikub niikuinii kogu jampsi ära.