Üleilmse soojenemise mõju külma vett armastavate ja rohkelt hapnikku vajavate siiglaste käekäigule sõltub Põhjala järvedes sellest, kas tegu on madala või sügava järvega. Samas paistab, et vähetoitelistes suurjärvedes teeb neile karuteene ka toitainete koormuse liigne piiramine.
Siiglased on pikka aega olnud põhjapoolkera suurte külmaveeliste järvede tähtsad püügikalad. Veel paar kümnendit tagasi viisid kalagurmaanid igal suvel Peipsist koju ämbrite viisi rääbist. Nüüd saab seda kallihinnalist kala enamasti maitsta vaid rääbisefestivalil. Sajand tagasi arvukat Peipsi siiga on aga praegu järves nii vähe, et tema püük on aastaringselt keelatud. Seepeale on paslik küsida, kas liigume siiglaste püügi globaalse vähenemise suunas, kirjutab Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia nimetatud vanemteadur Külli Kangur.
Värske uuring 27 järvel põhjapoolkera kolmel kontinendil näitas, et siiglaste saagikus on käesoleval sajandil langenud enamikus järvedes. Peipsile sarnast statistiliselt olulist vähenemistrendi esines 12 uuritud järves, näiteks Ameerika Suurjärvistu järvedes, Baikalis ning Rootsi Vänernis ja Vätternis.
Siiglastel on elutingimustele väga kindlad nõuded, mis muudab nad järvede keskkonnatingimuste muutuste suhtes kergesti haavatavaks. Inimtegevuse ja kliima soojenemise tagajärjel on elutingimused paljudes nende kodujärvedes kiiresti muutunud.
Kalade arvukust mõjutab järve produktiivsus, kuid langust hoogustavad ka kohalikud tegurid, nagu kalapüügi-tavad, võõrliikide sissetung või reostus. Meie uuring viitab globaalsele seosele järve toitelisuse ja siiapüügi trendide vahel, mida mõjutavad kliimamuutused ja järve suurus.
Analüüs näitas, et suurtes ja toitainetevaestes (oligo- ja ultraoligotroofsetes) järvedes, nagu Baikalis või Bodeni järves Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril, on siiglaste saagikuse langus sagedasem ja tugevam kui kesktoitelistes (mesotroofsetes) järvedes.
Peipsi, Euroopa suurim piirijärv, mis oli looduslikult mesotroofne, on pikaajalise inimtekkelise järvevee toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega rikastumise (eutrofeerumise) tagajärjel muutunud rohketoiteliseks.
Erinevalt enamikust uuritud suurjärvedest on Peipsi madal ja seguneb kergesti põhjani. See teeb järve eriti tundlikuks äärmuslike ilmastikunähtuste suhtes nagu suvised kuumalained või ebapüsiv jääkate talvel, mis võivad rääbise ning Peipsi siia sigimist ja ellujäämist halvata. Mõlemad kalaliigid koevad Peipsis hilissügisel/talvel ja marja arenguks on stabiilne jääkate väga tähtis.
Soodsate keskkonnatingimute korral on Peipsi rääbisepopulatsioon taastunud ja saagid suurenenud lühiajaliselt – mõneks aastaks. Aastast 2018 on saagid taas langenud ja 1980. aastate lõpu 3000-tonniseid aastasaake enam loota ei ole. Peipsi siia varu on olnud kriitilises seisus juba pikemat aega. Kuna Peipsi pole enam külmalembestele mesotroofseid tingimusi eelistavatele kaladele sobiv elupaik, on küsitav, kas siiavastsete ja -maimude asustamine järve võib kalakarja püsivalt suurendada.
Uuringu tulemused toovad esile ka võimaliku vastuolu veekvaliteedi parandamise eesmärkide ja kalanduse tootlikkuse vahel. Näiteks Genfi järves seostatakse siiglaste saagikuse langust järve toitelisuse muutustega toitainete koormuse liigse piiramisega. Uuringu esimene autor Orlane Anneville Savoie-Mont Blanc Ülikoolist selgitas, et püüdlused saavutada põhjapoolkera arenenud riikides oligo- või ultraoligotroofseid tingimusi, kontrollimaks vetikaõitsenguid ja parandamaks veekvaliteeti, võivad ühtlasi vähendada kalanduse tootlikkust.
Kliimasoojenemise mõjud avalduvad suurtes sügavates ja madalates järvedes erinevalt. Peipsis näib olevat viimastel aastakümnetel mitmetest stressifaktoritest äärmuslike ilmastikunähtuste mõju kalakooslusele kõige tugevam. Suvised kuumalained ja talvised jääolude muutused võivad avaldada laastavat mõju tundlikele külmalembestele, hilissügisel kudevatele ja lühikese elueaga kaladele nagu rääbis.
Sellistes kiiresti põhjani segunevates järvedes pole suvel jahedaveelisi hapnikurikkaid pelgupaiku nagu sügavates järvedes. Pehmetel, püsiva jääkatteta talvedel võib lainetus kalamarja koelmutel mehaaniliselt kahjustada ning marja ellujäämist ja arengut häirida. Seetõttu kannatavad külmalembesed kalad ja kalakooslus nihkub üha enam kõrgema produktiivsusega ja soojemaid veekogusid eelistavate liikide, näiteks koha ja latika kasuks.
Kokkuvõtteks rõhutavad meie tulemused, et siiglaste saagikuse languse põhjused maailma järvedes on mitmetahulised ja järvespetsiifilised.
Uuringu tulemused avaldati ajakirja International Journal of Limnology siiglaste bioloogia ja majandamise erinumbri artiklis.