Nii riigid kui üksikisikud kasutavad odavaid kuid järjest keerukamaid elektroonilise sõjapidamise süsteeme, peamiselt droonirünnakute nurjamiseks ja nutulaengute nullimiseks, kirjutab The Wall Street Journal.
Mõned segajad, mis võivad summutada suhteliselt nõrgad GPS-signaalid satelliitidelt 20 000 kilomeetri kõrgusel orbiidil, on nutitelefoni suurused ja maksavad alla 100 dollari.
Segamine on mõnda aega olnud tavanähtus Venemaa ja Ukraina piirialadel, kuid nüüd kannatab selle all Hormuzi väin, mille kaudu liikus 20 protsenti maailma naftat.
Põhja-Euroopas on lennujaamade lähistel segatud signaalide tõttu suunatud tagasi reisilennukeid. Ühel puhul tuli alternatiivsele lennuväljale läkitada teraslind, mis kätkes Euroopa Komisjoni presidenti.
Kongressile esitatud dokumendi kohaselt langes Ukrainas 70 protsendilt 6 protsendile ühe USA satelliitjuhitud relva tabamusmäär – pärast seda, kui Venemaa võttis kasutusele laiapõhjalise GPS-segamise taktika.
Paljud riigid on läinud ka GPSi lollitamise teed, saates eetrisse libasignaale.
Paljud finants- ja sidesüsteemide pakkujad, lennuliinid ja teised elutähtsad teenused otsivad usaldusväärseid asemikke. Insenerid on mõnede kallal aastaid vaeva näinud ja need on kas kasutuses või selle veerel.
Raketijuhtimine miniatuuris
Juba enne GPS-satelliitide võrgu tekkimist maakera ümber vajas USA kaitseministeerium viisi, kuidas garanteerida ballistiliste rakettide tabamistäpsust. Insenerid otsisid lahendust varajastes rakettides kasutatud inertsipõhisest navigatsioonisüsteemist.
Kasutama hakati güroskoope, et mõõta kiirendust ning määrata selle muutused arvuti abil. Kui süsteem teab stardipositsiooni kaardil ning võtab arvesse tegurid nagu tuule jms, saab ta asukoha paika märkimisväärse täpsusega.