Naistepäevaeelne kolmapäev tõi Kaiu kultuurimajja Endla teatri näitleja Ago Andersoni, kes vestlusõhtu formaadis pajatas saalitäiele kuulajatele lugusid lapsepõlvest, kooliajast ja näitlejakarjäärist.
Sündmusejärgsest muljetamisest võis kuulda, et Anderson mõjus publikule ühtpidi soojalt ja vahetult, teisalt talle omaselt – lõbusalt. Kultuurimaja täitus õhtu jooksul korduvalt naeruga, sest näitlejal jagus publikule hulgaliselt lustakaid seiku. Mitmetunnist jutulõnga aitas veeretada Kolme Kandi Rahvamaja juhataja Laur-Leho Kaljumets, kes koos Kaiu Tegusad Mehed MTÜ-ga oli sündmuse eestvedaja.
Esmalt tõi ta lauda Ago lapsepõlve. Meelde jäi humoorikas lugu sellest, kuidas Ago väikese poisina temast vanemale õele vannis hüljest mängis ja viimane siis teda seal sprottidega söötis. Peretütar oskas osavalt ka kahe hamba vahelt sülitada – oskus, mida Ago samuti selgeks saada soovis. „Harjutamise“ käigus lõppes tal aga sülg otsa ning poiss otsustas seda täiendada kodu lähedal asuvast solgikraavist. Ettevõtmine lõppes paraku haiglas soolenakkusega.
Kooliajale tagasi vaadates tõdes Ago, et õppimine ega ka koolis käimine polnud talle kuigi meeltmööda. Ometi sai ta kõigi õpetajatega hästi läbi, mis aitas õppetöös nii mõnestki raskusest üle saada. Koolipoisile omaselt tuli ikka ette krutskeid ja pahandusi, kuid mitte eriti suuri.
Ühtaegu üllatav ja mingil moel ka naljakas oli kuulda, et pärast põhikooli läks Ago õppima ketrajaks. Ta põhjendas seda järgmiselt: “Tegemist oli tüdrukute kooliga ja noh, rohkem nagu polegi vaja selgitada.” Kool sai lõpetatud ja ketraja kutsetunnistus omandatud.
Erialast karjääri Ago selles ametis ei teinud. Ühel hetkel meelitas sõber kaasa teatrikooli katsetele, kus konkurents oli tihe ja suuri lootusi ei hellitatud, ent lõpuks läks nii, et sisse sai Ago, sõber aga mitte.
Nüüd on ta Endla teatris töötanud rohkem kui 30 aastat ning tunnistab, et teatritegemine on aastate jooksul muutunud. Lavatagune elu on läinud rahulikumaks kui kunagi varem ning laiem teatri tegemine on keerukam, sest solvujaid jagub ning tuleb hoolikalt mõelda, mida laval näidata ja sõnades väljendada.
Hingetõmbepausi ajal kutsus Ago rahvast üles kirjutama paberile märksõnu, tema siis proovis igast neist loo rääkida. Lauale tulid mitmed lipikud, näiteks märksõnadega „Solnoškova“, kes mängis koos Agoga seriaalis „Ment“, Endel Kellap, kes sai tuntuks saatest „Pühapäev Sepoga“ ning palju muud. Kuulda sai Ago peedikasvatusest ja fännidest – ainuke, millele ta lugu taha ei leidnud, oli sõna “sidekriips”. Selle märksõna väljamõtlejale kinkis ta endavalmistatud suitsukala.
Toidutegemine on üks Ago hobidest, lisaks kalalkäimine, mootorrattaga sõitmine ja inimeste hirmude üleskirjutamine väikesesse märkmikusse. Tuleb välja, et meie seas on inimesi, kes jälestavad, kui nende kõrvalesta ühele või teisele poole liigutatakse.
Õhtu möödus positiivsel noodil – seda tõestas ka üks vahva vahejuhtum. Tol päeval oli Kaiu kultuurimajas nimelt avatud kohvik, mis paiknes lava tagumises osas. Ago julgustas vestluse ajal kõiki sealt endale midagi head-paremat võtma ning lisas muigega, et kui keegi leti juurde minna ei julge, on ta valmis ka ise külalisi teenindama.
Vahetult enne pausi tõstis üks kuulajatest käe ja kui Ago arvas, et soovitakse temalt miskit küsida, ütles viimane hoopis: “Ma sooviksin üht kirsiõlut ja kohupiimakooki.” Rahvas purskas naerma ning Ago täitis lubaduse, tuues mehele selle, mida ta oli soovinud.