Mulle tundub, et üks romaani pingeallikas on töö ja väärikuse suhe, isegi kui otsesõnu seda niimoodi ei sõnastata. Kas sinu meelest annab töö inimesele väärikuse või hoopis võõrandab selle?
Vaat see ongi üks väga peen küsimus. Ühtepidi, jah, muidugi annab töö inimesele väärikust. Ei maksa arvata, et lihtsamate ja odavamate tööde tegijad ei tunneks uhkust oma töö üle, selle üle, et nad oskavad, saavad hakkama, on vajalikud jne. See on inimese suhe tööga. Aga on ka töötaja suhe tööandjaga, peremehega, ülemusega, kolleegidega, kliendiga… Seal on alati mängus õiglus. Väärikus teistpidi.
Inimesed on ebaõigluse suhtes palju tundlikumad kui näiteks raskete töötingimuste või isegi väikese palga suhtes. See tähendab, nende suhtes muidugi ka, aga eriti sel juhul, kui tajuvad seal taga ebaõiglust, altvedamist, pettust, ärakasutamist. Töösuhe on ju ka inimestevaheline suhe! Ja inimestevahelistes suhetes, tead isegi… Seal on võimalikud kõik varjundid. Draamad, tragöödiad, farss, komöödia…
Tõnu Õnnepalu puukoolitöö algusjärgus lähedal asuva Kuremaa mõisa saalis. Foto: Margus Ansu
Romaanis on ka huvitav pinge aja ja igaviku vahel: ühelt poolt venivad tööpäevad lõputult, teisalt kaovad aastad märkamatult. Töö näib olevat üks viis, kuidas inimene oma surelikkust eirab. Tööpäev lõpeb, algab uus, ja selles korduses on midagi lohutavat, peaaegu metafüüsilist. Kas sinu meelest on töö üks vastustest küsimusele, kuidas elada teadmisega, et kõik on ajutine?
Kindlasti. Tööl me ju alati kuidagi võitleme selle ajutisusega, loome justkui midagi kestvat või katsume teha, et miski kestaks. Võitleme kaose vastu. Kaos jääb muidugi alati peale, see on termodünaamika, aga ega meie ka ei jäta.