Olukorras, kus maailmas lõõmab ligikaudu 60 konflikti, mis ühel või teisel moel inimõiguste nõukogu lauale jõuavad, on kolmeaastat liikmesust alustanud Eesti jaoks endiselt kõige olulisem Venemaa agressioonisõda Ukrainas: Ukraina toetamine ja Venemaa vastustamine, Kremli režiimi inimõigusrikkumiste, inimsusvastaste kuritegude päevavalgele toomine. «On hea, et oleme ühiskonnana jõudnud sellele tasandile, et meil on maailmale midagi pakkuda, ja kõrged kohad näiteks meediavabaduse indeksis eeldavad, et me seda ka teeme,» tõdes Postimehele välisministeeriumi globaalküsimuste asekantsler Minna-Liina Lind.
Näiteks kõigest nädalapäevad pärast täiemahulise invasioonisõja puhkemist otsustati sellessamas koostöökogus luua uurimiskomisjon, mille eriraportöör kogub infot Venemaa kuritegude kohta.
«Alati võib ju öelda, kas ÜRO on mõttetu või mitte, kuid ÜRO poolt kokku kogutud infot siiski usaldatakse,» nentis Lind. «Ukraina uurimiskomisjoni puhul on juba näiteid, kus Euroopa Inimõiguste Kohtus on seda kasutatud.