Võitlustegevuse lõpetamine kätkeb aga suuri riske, isegi kui Iraan tal seda teha laseb, kirjutab The Wall Street Journali juhtiv välisasjade korrespondent Yaroslav Trofimov.
Kui Trump võidu välja kuulutab, pommitamised peatab ning hakkab tõmbama tagasi Lähis-Itta koondatud õhu- ja merevägesid, võivad – vähemalt lühiperspektiivis – taltuda maailmaturud ning ka Ameerika valijad, kes on rahutud järjekordse lõputu sõja väljavaate pärast.
Kuid kui paika jäetakse Iraani teokraatlik režiim – vihane ja trotsi täis ning mille valduses on tuumavarud ja järelejäänud raketid/droonid – annaks Teheranile sisuliselt kontrolli maailma energiaturgude üle. Samuti toodaks sellisel juhul ohvriks Ameerika partnerite julgeolek ning tekitataks veel teise ja võibolla veelgi laastavama regionaalse sõja võimalus.
Tajudes Washingtoni kannatamatust toonitab Teheran, et kavatseb edasi võidelda kuni kokkuleppe saavutamiseni nende tingimusel, kaasa arvatud Ameerika poolsed reparatsioonid. «Meil tuleb anda agressorile vastu lõugu, nii et ta võtab õppust ega mõtle enam iialgi agressiooni peale meie kalli Iraani vastu,» kirjutas teisipäeval sotsiaalmeedias parlamendi spiiker Mohammad-Bagher Ghalibaf.
Nafta pantvangis
Usutavasti on Iraanil veel küllaga lühimaarakette ja droone – meremiinidest rääkimata –, mille abil nad saavad pitsitada kinni nafta ja maagaasi ekspordi, muutes Hormuzi väina tankeritele liiga riskantseks. Enne sõja algust kulges selle väina kaudu umbkaudu 20 protsenti maailma naftatarnetest.
Pelgalt kolmapäeva jooksul said piirkonnas löögi kolm tankerit.
Lisaks võib minna nii, et Iraan hakkab lubama viia Pärsia lahe piirkonnast naftat välja oma sõpradel nagu Hiinal, takistades samal ajal kõiki teisi.