Vaid kaks aastat hiljem valmis Simmi käe all kultuslik „Arabella, mereröövli tütar“, mis põhines Aino Perviku jutustusel. 1980ndatel ekraniseeris lavastaja veel kaks Mats Traadi romaani: „Puud olid …“ 1985. aastal ja kaheosalise telefilmina ilmunud „Tants aurukatla ümber“ 1987. aastal.
1989. aastal linastunud „Inimene, keda polnud“ oli Simmi viiendaks lavastajatööks vaid 10 aasta jooksul. Pärast Eesti iseseisvumist jäid pausid tema filmide vahel oluliselt suuremaks: 1994. aastal esilinastus „Ameerika mäed“, 2001. aastal „Head käed“, 2006. aastal „Kõrini!“, 2007. aastal Georg Otsa elulugu „Georg“ ja 2012. aastal „Üksik saar“.
Simmi viimaseks täispikaks mängufilmiks jäi 2020. aastal ilmavalgust näinud ja rohkelt kiita saanud „Vee peal“, mis põhines Olavi Ruitlase romaanil. Lisaks täispikkadele mängufilmidele valmis Simmi käe all enam kui tosin dokumentaalfilmi ja mitu teatrilavastust. Ta õpetas Balti Filmi-, Meedia-, Kunstide ja Kommunikatsiooni Instituudis filmirežiid.
Simm moodustas koos lavastaja Peeter Urbla ja operaator Arvo Ihoga kolmiku, kelle käe all valmis 1977. aastal maailmakino suurkuju Andrei Tarkovski juhendamisel filmikassett „Karikakramäng“. Simmist ja Urblast on parasjagu valmimas dokumentaalfilm.
2025. aastal pälvis Simm Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest, aasta varem Pimedate Ööde Filmifestivali elutööauhinna. Viimastel aastatel heitles Simm pahaloomulise kasvajaga.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada