„Minu jaoks on abielu märk sellest, et mees võtab vastutuse. Kui sa oled kellegagi koos, on lihtsam öelda, et „kuule, ma ei viitsi enam, lähen mujale“. Jah, ka abielu on võimalik lahutada, aga kes on rohkem kristluse sees olnud, siis no… ega ei julgeks. Me ei teinud abiellumisotsust kergekäeliselt. Kuigi mingi hetk ma ütlesin Joonatanile küll, et kui sa aasta jooksul mind naiseks ei palu, siis ma ei viitsi,“ naerab Grete. „Ma tõesti ei viitsinud, et keegi jälle mu aega raiskab.“
Viis kuud hiljem oli sõrmus sõrmes. „Küsisin, kas oli siis nii hirmus ultimaatum? Ta ütles, et oleks seda niikuinii teinud. Nii enda kui ka sõbrannade näitel võin öelda, et neid muidumehi on nähtud küll. Vanaema ütles alati, et võta ikka keegi kirikupoistest.“
Grete ja Joonatan abiellusid mullu septembris. Nad vandusid teineteisele igavest truudust Kuressaare Laurentiuse koguduse kirikus. Grete ja Joonatan hoidsid oma elu üht tähtsündmust pikalt saladuses – sellest teadis veel vaid väike ring inimesi.
Enne abiellumist jõudsid nad olla üheksa kuud kihlatud ja hoidsid sedagi enda teada.
Grete rääkis päev pärast abiellumist Kroonikale, et laulatusel ja sellele järgnenud õhtusöögil Kuressaare piiskopilinnuses olid kohal ainult tema ja Joonatani vanemad ja vanavanemad. Kokku tunnistas nende abiellumist koos nende endiga 13 inimest.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (3)