Et keel muutub – sõnade tähendused muutuvad, mõned sõnad kaovad, teised tulevad asemele –, ongi loomulik. See ongi põhjus, miks meil on aeg-ajalt vaja piiblist uuemat tõlget või siis «Tõest ja õigusest» kommenteeritud väljaannet. Aga mis hetkel peaks siis «punane lipuke põlema minema»? (See on tsitaat meediast.)
Üks õpetaja jutustas, kuidas tänapäeva lastel on kaunis keeruline lugeda Lutsu «Kevadet», sest raamat on täis võõraid sõnu, mida peab tõlkima: rehkendus, köster, oherdi, krihvel. Oleme harjunud pidama seda enam kui sajand tagasi ilmunud raamatut üheks meie tüvitekstiks, mida igaüks on vähemalt koolipõlves lugenud ja mille tsitaate ta teab (võib ka olla, et paljuski tänu populaarsele filmile), kuid võib ka arutleda selle üle, et ehk peaks tänapäeva noorus lugema tänapäevasemaid häid tekste. Ja peaks üldse rohkem lugema. Ilukirjandust lugema. Emakeeles.
Oleks ju hirmus kahju, kui meie armas salakeel, mida kõneleb umbes miljon inimest, allakäiguteele eksiks.
Võime arutleda, kas Eesti elus hädapäraselt toime saamiseks on viissada sõna küllalt või ehk ikkagi läheb vaja tuhandet, aga keele ilu ja rikkuse tabamiseks see küllaldane pole. Asi pole ka omandatud sõnade hulgas. Kui kujundlik keel ei ole mõistetav ja tsitaadid, mille taga on terved maailmad, mitte midagi ei tähenda, teeb see vaesemaks. Mis veel kui lugemine võiks siin hästi aidata.
Võib süüdistada inglise keele pealetungi, jah, ingliskeelse kirjanduse valik ongi laiem, hinnad ka soodsamad. Võib süüdistada ekraanide taga kuluvat aega. Aga kui järele mõelda, ei aita süüdistamine midagi.
Rohkem abi on sellest, kui õrnas eas lastele soovitada häid jõukohaseid raamatuid, ehk sellestki, kui kodus söögilauas nutitelefonidesse uppumise asemel vestlust arendada. Kindel on see, et midagi saab teha ja paremini teha.
Oleks ju hirmus kahju, kui meie armas salakeel, mida kõneleb umbes miljon inimest, allakäiguteele eksiks. Hääbumisest pole siiski põhjust kõnelda.