Paari nädala eest ilmus siinsamas «Inimestest aegamööda» sarjas lugu kaplan Tarmo Linnasest. Tema esivanem Linnase Tanno olla käinud ringi, valge kasukas seljas. Ühe lapse ristsetel joodeti Tanno purju ja külamehed uputasid ta järvel jääauku. Järv sai nimeks Linnasjärv. Teke, miä tiit, a mu valgõd kasukad ärä är hämmägu, olla Tanno uputajatele öelnud.
Ville räägib oma esiisa kohta veelgi vägevama legendi. See läheb lausa 12. sajandisse tagasi. Piiskop Hendrik oli läinud Lalli-nimelise talupoja käest söögikraami paluma. Jättis aga söögi eest maksmata. Lalli sattus raevu ja asus piiskoppi kirvega taga ajama. Lalli tappis piiskopi Köyliö järve jääl. Lõi tal kirvega pea maha. Tapmiskoht olevat olnud järve põhjaosas Kirkkokari saare läheduses. Lalli pages karistuse eest Soome sisemaale ja võttis jälgede peitmiseks nimeks Lulli.
Ville on Lalli-Lulli järeltulija emaliini pidi. Poliitilistelt vaadetelt on ta anarhist. Siin võib veidi Lulli geenide hõngu haista. Aga ta on liberaalne anarhist ega kipu oma tõde kirve või pommi abil kehtestama. Inimestele on vaja anda maksimaalsed vabadused. Riik võiks sekkuda üksnes siis, kui mingil põhjusel inimeste vabadusi asjatult piiratakse.
Pole ime, et temast esmalt kirjastaja ja siis kirjanik sai. Isa oli elupõline trükkal, hiljem trükikoja direktor. Väike Ville mängis ühtepuhku trükikoja põrandal. Trükivärvi ja paberi lõhn tõuseb lõhnamällu nüüdki veel. Mina sattusin Länsi-Savon Sanomalehti toimetust ja trükikoda Mikkelis külastama 1989. aastal oma esimesel Soomes käigul. Pingutan ma oma mälu, mis pingutan, aga väikest poissi trükikoja põrandal silme ette ei kerki. Võiks ju.