Tõnu Õnnepalu aastakümnetepikkune loomelaam on kui üks jätkuv ükskeha, millega suhestumiseks on omad nõksud. On autoreid, keda võib iga kell lugeda ja on neidki, kellega kunagi mingit haaki ega klikki ei teki. Õnnepalu lugemiseks peab vähemasti minul olema nö tõnutuju. Kui seda parasjagu pole, sirvid ja vaatad, et no mis omajora ta ikka ja jälle ja uuesti ajab. Ja kui tõnutuju on, siis naudid täiel rinnal, tajud tegevust ja sündmusi ka seal, kus noid justnagu polegi, ehk siis on nad sõnastet nii delikaatselt, et parem osa tuleb omas peas juurde mõelda. Ja noil tujuhetkil on Õnnepalu tekst eestikeelse kirjanduse tipptase. Nagu ikka, iga ajalõigu jaoks elus leidub õige raamat, aga et need momendid ja teosed parlanksi viia, see, jah, tahab natuke harjutamist.
«Tööpäev» on naljakas raamat jo ses mõttes, et ehk küll igast argijampsi ja probleemimõtteid on seal rohkemgi kui mõnes varasemas «omajora» kaantevahes, tundub autor kuidagi rõõmsam ja elujaatavam, tema huumor on soojem ja elulähedus inimlähedasem. Kellele Õnnepalu niikuinii valimatult meeldib, saab siit täismatsu mauhti kätte ja need, kellel muidu teatavad reservatsioonid, ei peaks «Tööpäeva» pelgama. On üks sellisi teoseid, mis Eesti elu ja aega rahulisel meelel raamatusse raiuvad. Raiumine pole vast päris õige sõna, ütleme siis nii, et Õnnepalu küpsetab hellasti-hoolsasti me kõigi elupirukat.