„Meil on palju bosse vahetunud viimastel aastatel, nad tulevad oma ideedega. Eks järgmisel ja ülejärgmisel nädalal on kõvasti läbirääkimisi ja siis paistab. Ma päris täpselt ei tea, kuidas alaliit näeb järgmist nelja-aastast olümpiatsüklit. Lahtisi otsi on palju,“ rääkis Pekingi olümpiamängude järel Šveitsi murdmaakoondisest laskesuusatajate juurde kolinud Einaste Õhtulehele.
Endine murdmaasprinter vastutab šveitslaste füüsilise vormi eest. Üks asi on, kuidas ülemused on temaga rahul, aga teisalt – kas Einastel endal on tahtmist ja jõudu jätkata? Eriti arvestades, et peres sirguvad kuue- ja nelja-aastased tütred.
„Kuni lasteni on [kodust ära olemine] lihtne,“ märkis Einaste. „Aga väikestega tundub, et aeg läheb nii kiiresti ja vahepeal läheb seda palju kaotsi. Olen proovinud teha natuke inimlikumalt, jagada mõned maailmakarikad ära nagu Skandinaavia süsteemis. Nove Mesto asemel olin osade sportlastega laagris ja Hochfilzeni jätsin ka vahele, nii et olen teinud ikkagi kaks MK-etappi vähem. Kuni olümpiani oli mul tegelikult küllaltki okei graafik, aga viimased poolteist on kuud on olnud põhimõtteliselt koguaeg ratastel.“
Pidev ja pikk kodunt eemalolek ongi treeneriameti negatiivne pool. „Võistlused ja atmosfäär on tegelikult kihvtid. Talve lõpus on tavaliselt niisugune tunne, et nüüd võiks rahulikumalt võtta, aga paari kuu pärast vaatad, et tegelikult saab suvel küllaltki palju kodus olla,“ arutles Einaste.
„Kui päris aus olla, siis ma arvan, et ma ikkagi jätkan mingil sellisel positsioonil, aga vahepeal on küll peast läbi käinud mõte, et võib-olla vaataks midagi muud.“