Eelnõu, mis kohustaks mobiilsete liikluskaamerate ette panema hoiatusmärgi, ei ole sündinud “pealiskaudse emotsiooni” ajel. Tegemist on katsega pöörduda tagasi mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise algse mõtte juurde ning parandada üks kunagi tehtud viga, kirjutab Valdo Randpere.
Paar nädalat tagasi algatasin koos Madis Timpsoni ja Marek Reinaasaga liiklusseaduse muudatuse, mille järgi tuleb juhte mobiilsest kiiruskaamerast liiklusmärgiga teavitada. Kui märki ei ole, on mõõtmistulemus kehtetu ning selle alusel trahvi teha ei saa.
Nüüd lugesin ERR-i portaalist, et politsei- ja piirivalveamet (PPA) on meie eelnõu sõelapõhjaks tulistanud. Igaks juhuks tehti seda anonüümselt ja mis kõige imelikum, õiguslikult täiesti ebakompetentselt.
Lühidalt kõlab PPA ERR-i vahendusel antud arvamus nii: eelnõu põhinevat “pealiskaudsel emotsioonil”, mitte põhjalikult läbi kaalutud argumentatsioonil, ning selle rakendumisel muutuks mobiilsete ja automaatsete järelevalveseadmete kasutamine õiguslikult lubamatuks. Samuti väidetakse, et eelnõu võib olla vastuolus põhiseadusega, kuna piiraks põhjendamatult politsei võimalusi rikkumisi avastada ja ennetada.
Põhiseaduse mängutoomine paneb lausa küsima, kas PPA anonüümse arvamuse autor oli äkki tehisintellekt. Muuga ei oskaks sellist jama isegi selgitada.
Alustame algusest ja vaatame, kuidas ja miks me Madis Timpsoni ja Marek Reinaasaga sellise eelnõuni jõudsime.
18. detsembril 2018 arutati riigikogu majanduskomisjonis liiklusseaduse muudatust, millega sooviti seadustada mobiilsete kiiruskaamerate kasutamine. Arutelu keskmes oli küsimus, kas mobiilsete kaamerate ette peab paigaldama hoiatussildi ning kas see on kohustuslik. Majanduskomisjoni istungil osalenud toonane siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar vastas väga selgelt ja üheselt, et tegemist on seadusest tuleneva kohustusega.
17. jaanuaril 2019 toimus riigikogu suures saalis eelnõu esimene lugemine. Sealgi tõstatati küsimus hoiatusmärkide kohustuslikkusest ning riigikogu liikmetele kinnitati, et enne kiiruskaameraid peab olema automaatkontrolli hoiatusmärk. See ei ole üksnes politsei hea tahe, vaid seadusest tulenev kohustus.
13. veebruaril 2019 toimunud teisel lugemisel korrati sama põhimõtet, et teisaldatava kiiruskaamera mõõtmiskoht tuleb tähistada vastava liiklusmärgiga. Riigikogu liikmetele tutvustati ka justiitsministeeriumi arvamust, mille kohaselt ei ole märgi puudumisel õiglane inimest karistada, sest talle ei ole antud võimalust oma käitumist korrigeerida ja rikkumist vältida.
20. veebruaril 2019 võeti see eelnõu seadusena vastu.
“On küll veidi piinlik nimetada veaks uskumist PPA toonastesse lubadustesse, kuid paraku nii see praegu paistab.”
Pool aastat hiljem algas aga vaikne debatt selle üle, kas mobiilsete kiiruskaamerate ees olev hoiatusmärk on ikka kohustuslik. 5. septembril 2019 võttis jurist Harland Paas portaalis Geenius olukorra kokku nii: “kehtivates õigusaktides ei ole automaatkontrolli osutusmärgi paigaldamise kohustuslikkus ühemõtteliselt ja sõnaselget sätestatud, mistõttu lõpliku vastuse kõnealusele küsimusele annab siiski kohtupraktika”.
Ma ei tea, kas kohtupraktika on sellele küsimusele vastuse andnud. Küll aga tean, et PPA on oma varasematele lubadustele vaatamata tõlgendanud seda “kohustust” algusest peale pigem valikuvõimalusena. 2024. aastal teatas PPA liiklusjärelevalvetalituse juht Taavi Kirss ERR-i vahendusel, et Tallinnas enam kiiruskaamerate ees hoiatusmärke ei kasutata.
Kui mobiilsete kaamerate kasutamine omal ajal seadustati, räägiti ikka ja jälle sellest, et nende eesmärk on liikluse rahustamine, mitte trahviraha kogumine. Sama eesmärk on kirjas ka seaduse seletuskirjas. Märgistamata kiiruskaamera ei täida aga ennetavat rolli. Selle peamine eesmärk on pigem trahvide kogumine.
Nii et vastuseks PPA anonüümsele arvajale võin kinnitada, et meie eelnõu ei ole sündinud “pealiskaudse emotsiooni” ajel. Tegemist on katsega pöörduda tagasi mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise algse mõtte juurde ning parandada üks kunagi tehtud viga. On küll veidi piinlik nimetada veaks uskumist PPA toonastesse lubadustesse, kuid paraku nii see praegu paistab.
Veelgi kummalisem on PPA viide võimalikule vastuolule põhiseadusega. Eesti Vabariigi põhiseadus ei anna politseile õigust teha varjatud järelevalvet, järelevalve reeglid kehtestab seadusandja. Riigikogul on täielik õigus otsustada, et liiklusjärelevalve peab olema läbipaistev ja ennetav.