Järgmistel öödel jätkusid iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja metsik nahasügelus. Kuni märkasin seaduspära – neil päevadel, kui olin söönud ainult kala ja köögivilju, magasin rahulikult ja enesetunne oli hea.
Kui õde külla tuli, ütlesin talle pooleldi naljatades, et vahel on tunne, nagu oleks mu kehas kaduma läinud mingi ensüüm, mis laseb liha seedida. Arutasime, et lihaallergiat ju ei ole olemas. Õde haaras telefoni, guugeldas ja selgus, et lihaallergia on täiesti olemas.
See kõlas uskumatult. Mida rohkem teemasse süvenesin, seda rohkem klappis kõik minuga. Perearst saatis mu allergoloogi vastuvõtule, järgnesid analüüsid ja pikad arstivisiidi järjekorrad. Novembri keskpaigaks sain kinnituse sellele, mida olin juba kahtlustanud, mul on alfa-gali sündroom.
Väike suhkrumolekul
Alfa-gal on suhkrumolekul, mida leidub kõigi imetajate veres ja kudedes peale inimeste ja primaatide. Mind hammustas puuk ja tema süljes leiduv molekul sattus minu verre. Mingil põhjusel hakkas mu keha seda pidama vaenlaseks ja ägedalt reageerima…
Tiina lugu loe edasi juba artiklist.
Oled juba tellija?Logi sisse