Lollidemaa elu
Lollidemaal käis alati juba varahommikust alates kibe askeldamine, aga midagi ei sündinud. Tagajärgi ette ei tulnud. Ainult et kõik armastasid Lollidemaa päevalehti lugeda, kuna siis saadi teada, mida lollid mõtlevad.
Lääne puhuti haigelt optimistlik ajakirjandus on just nagu sihukene Lollidemaa Päevaleht, mis süstib pidevat optimismi, ainult paraku on tulemused visad saabuma.
Postimehe kirjastus andis mõni aeg tagasi välja Konstantin Kisini suurepärase teose “Immigrandi armastuskiri läänemaailmale”, kus Kisin ütleb: “Selle raamatu eesmärk on kirjeldada ja diagnoosida Läänt nakatanud tõbe ning pakkuda lahendusi.”
Muuseas, läänt vaevava tõve sündroomid on enesesüüdistamine, vasakpoolne jahumine terroristide inimõigustest ja kõik taoline. Näiteks selles, et lääne kapitalism on kuidagi kaude süüdi, kuna venelane on loll ja vaene.
Venemaal saad riigivaenlaseks sekundiga
Kisin kirjeldab veenvalt sõnavabaduse absoluutset tähtsust kui ühte jõukuse ja stabiilsuse saavutamise põhialust. Venemaal seda ei ole, seepärast vireleb suur osa rahvast mingites sarades, aga kuna sellega ollakse harjunud, ei hakka keegi mingi tühise interneti pärast Moskva tänavatel suurte hulkadena ahastamas käima või plakateid vilgutama.
Venemaal pole üldse vaja eriti suurt sammu astuda, et sind dissidendiks kuulutatakse ja siis on tagajärjed kibedad. Me teame neid rõdult allapudenevaid majandusinimesi, kes Putini liiniga vastuollu on sattunud, me teame tapetud ajakirjanikke, mürgitatud opositsiooni jne.
Ohjeldaks asjatut optimismi
Nii et siinkohal tahaks pisut lääne – ja ka Eesti sõjatandri kirjeldajate – lapsikut optimismi ohjeldada: Venemaal on asjad oma kodaniku jaoks niivõrd pekkis, et me lihtsalt ei suuda seda ette kujutada. Nagu ka seda, et taolises jamas aelemine kuulub venelase geneetilise elu juurde juba sajandeid.
Kui miski imestama ei pane, kui protesti ei tekki, ei muutu ka režiim. Seda on võimalik ainult lääne ühiste pingutustega pikali suruda, venelased meid aitama ei hakka.