TI-hüpe on veidi rohkem kui aasta vana. Selle ajaga on jõutud teha omajagu: koolidesse on jõudnud OpenAI ChatGTP-põhine õpilasrakendus, õpetajatele on tehtud koolitusi ja toodetud juhendmaterjale. Muidugi on käidud ka rahvusvahelistel üritustel TI-hüppest rääkimas.
TI tormab seitsmepenikoormasaabastega edasi ning seega on mõistetav Eesti soov mitte arengust maha jääda.
Minu jaoks on aga kogu protsessis mitmed küsimused, millele ma väga vastuseid tahaks saada. Olen neid küsimusi küsinud erinevates kohtades ja erinevate inimeste käest, aga lõpuni rahuldavaid vastuseid pole minu jaoks siiani kõlanud. Panen mõned oma küsimused siinkohal kirja, ehk satub lugema keegi, kes neile vastata oskab.
Mida OpenAI TI-hüppest saab?
Eesti riik on OpenAI-ga sõlminud lepingu, mille teksti hoitakse saladuses. Erafirmade lepingud ei peagi kõik avalikud olema, kuid vähemalt olulisematest punktidest tuleks nii laialdase mõjuga ettevõtmise korral ka üldsust informeerida.
Me teame, et õpilastele on ostetud ChatGPT Plus litsentsid (ehk mõningase hulgihinnaga), kuid me teame ka, et OpenAI toodab hetkel kahjumit umbes miljard (see on 1 üheksa nulliga) dollarit kuus. Firma ainus lootus kasumisse jõuda on leida väga kiiresti väga palju kasutajaid, kes ei saaks ilma tema teenuseta elada.
Kuna erinevate TI-teenuse pakkujate vahel vahetamise kulubarjäär on pea olematu, ei saa OpenAI loota vendor lock-in’i (kasutajalukustus) peale. Nende ainus lootus on luua pehme lock-in, kus kliendid kasutaksid just OpenAI toodet, sest nad teavad seda kõige paremini. Esimesena turule jõudnuna on OpenAI-l teatav eelis, näiteks kasutatakse kõnekeeles ChatGPT nime sageli üldiselt suure keelemudeli sünonüümina.
Minu jaoks aga tekib siinkohal paralleel 1990. aastatega, mil Microsoft pakkus odavaid litsentse haridusasutustele. Toonased tudengid on nüüdsed otsustajad ja nii on Eesti riik praegu tugevalt Microsofti lõa otsas. Transatlantiliste pingete valguses üha aktuaalsemaks muutuvast digisuveräänsusest on selle tõttu väga raske rääkida.
Loomulikult ei suuda väike Eesti OpenAI-d massiivsest kahjumist välja tuua, aga kindlasti oleme nende jaoks huvitav katsepolügoon. Minu küsimus on, miks tuleb inimkatseid läbi viia kohe kümnete tuhandete õpilastega korraga. OpenAI saab igal juhul kätte eksperimenditulemused, sellal kui Eesti kanda jäävad süveneva tehnoloogiasõltuvusega seotud riskid. Kas need riskid on meil kaalutletud või vähemalt kirjagi pandud?
Kas ilma TI-ta hakkama saamine on taotletav õpiväljund?
TI täidab paljusid ülesandeid inimesest efektiivsemalt. Ta kirjutab hetkega kilomeetrite kaupa programmikoodi, joonistab nunnusid kassipilte ja lahendab õpikuülesandeid. Hariduse kontekstis jääb minu jaoks endiselt õhku küsimus, kas see tähendab, et inimene ei pea enam neid asju oskama?
See on üks neist küsimustest, mida olen korduvalt küsinud, aga vastust pole saanud. Ehk seisneb asi selles, et kumbki võimalik vastus pole eriti mugav.
“Järelikult läheb ühiskonnas endiselt tarvis spetsialiste, kes ei sõltu oma oskustes TI-st, mis ei tähenda, et TI ei võiks nende tööviljakust tõsta.”
Kui öelda, et inimene võib tõepoolest hakata ise vähem asju oskama, kerkib järgmiseks küsimus TI-sõltuvuse riskidest. TI võib meile projekteerida uhke maja, aga kuidas me teame, et see meile kaela ei kuku? Seda oskab hinnata ainult inimene, kes suudab maja projekteerida ka ilma TI-ta. Järelikult läheb ühiskonnas endiselt tarvis spetsialiste, kes ei sõltu oma oskustes TI-st, mis ei tähenda, et TI ei võiks nende tööviljakust tõsta.
Kui aga kool peab TI ajastul endiselt õpetama inimesi ilma TI-ta hakkama saama, kerkib järgmine küsimus: kuidas seda eesmärki TI abil saavutada? Minu arust pole see hästi võimalik ja TI-hüpe pole mind siiani suutnud vastupidises veenda.
Õigekirjakorrektorid on tekstitoimetites olemas juba aastaid, aga me õpetame lastele ikka veel grammatikat. Auto leiutati enam kui sajad tagasi, aga me paneme õpilasi ikka veel kehalise kasvatuse tunnis jooksma. TI-vahenditest tõuseb kasutajale tõelist tulu alles pärast seda, kui ta on õppinud baasoskusi ilma TI-ta rakendama.
Milline on TI mõju hariduseelarvele?
TI aitab paljudes rakendustes raha kokku hoida (vähemalt praegu, mil suurfirmad üritavad turgu vallutada ja pakuvad TI-teenuseid tunduvalt alla omahinna). Hariduses pole aga olukord minu meelest nii üheselt selge.
TI-hüppe puhul on palju räägitud sellest, et vanad õppemeetodid (kodutööd) ei anna enam soovitud tulemusi, kuna õpilased teevad need TI abil ära, ning et tuleb leida uus lähenemine. Paraku ei jõuta niisugustes avaldustes enamasti kaugemale visioonist tasemel “meie kava on teha plaan”.
Minu ebamugava arvamuse järgi on uute lähenemiste valik siinkohal väga piiratud. Inimese aju vajab õpitava omandamiseks kinnistamist, kinnistamine omakorda aga aega ja vaeva.
TI-hüppe programmi raames loodud õpilasrakendus püüab seda saavutada nn sokraatilise lähenemisega. Teemat käsitletakse kukesammu haaval ning rakendus küsib sõna otseses mõttes iga lause järel tagasisideküsimusi.
Sain õpilasrakenduse beetaversiooni kasutada (tänud Jaan Arule!) ja olen selle edukuse osas pehmelt öeldes skeptiline. Ma mõistan, miks õpilasrakendus igal sammul midagi küsida üritab, aga ta teeb seda ka siis, kui midagi mõistlikku küsida ei ole, ja see läheb kiiresti tüütuks.
Lisaks ei ütle rakendus õppurile kunagi “Ma arvan, et sul sai asi selgeks, aitab nüüd küll”. Õpilane peab vestluse ise jõuga katkestama ja see jätab ebameeldiva tunde, umbes nii nagu oleks sõbrale öelnud: “Jää ometi vait!”
Võib-olla tõesti on mõnel teismelisel kõrge sisemine motivatsioon ennast TI-hüppe õpirakendusega vaevata, aga ma kardan, et valdav osa neist lööb käega pigem varem kui hiljem ja võtab kasutusse mõne teise TI-vahendi. Kui aga on kindel soov ChatGPT Plusi edasi kasutada, saab ka õpirakendust nii täiendavalt promptida, et sokraatiline pinnimine ära lõppeks. Minu katsetuste põhjal tuleb selleks õpirakendusele umbes kolm korda üsna järsult öelda, et “Lõpeta see kogu aeg küsimine ära!” ja meil ongi kasutada sisuliselt puhas ChatGPT Plus.
Kui kodutöid kinnistamise tagamiseks enam kasutada ei saa, tuleb ka see osa õppetööst liigutada kontrollitud keskkonda. Ma ei näe palju muid võimalusi peale kunagiste pikapäevarühmade laialdase taastamise, kus õpilased õpetaja kontrolli all oma kodutööd ära teevad. See tähendab vajadust täiendavate spetsialistide palkamise järele ja nii surve hariduseelarvele hoopis kasvab, mitte ei kahane. Siinjuures pole põhjus mitte TI-hüppes, vaid TI arengus üleüldiselt.
Muidugi on alati võimalik teha poliitiline otsus ja öelda, et inimene võib TI-le delegeerida kõik, mis vähegi võimalik. Siis saame suure osa praegusest haridussüsteemist kinni panna, sest ise ei pea ju enam paljusid asju teadma ega oskama.
Siiski jääb kripeldama küsimus, kust saada neid inimesi, kes oskavad TI väljundit hinnata. Aga võib-olla pole sedagi enam vaja? Jah, mõned majad võivad kokku kukkuda ja mõned südameoperatsioonid ebaõnnestuda, aga need asjad juhtuvad ju ka ilma TI-ta, nii et äkki me ei riskigi eriti millegi uue ja hullemaga.
Eks need küsimused jäävad poliitikute arutada. Vähemalt seni, kuni nad oma otsuseid veel TI-le pole delegeerinud. Kuigi tõesti, vahel on tunne, et ka selle peale ei saaks asjad enam palju hullemaks minna.