Laupäeval toimunud Tartu linnamaratoniga sai läbi rahvaspordi suvehooaeg. Tarmo Tiisler kutsus ETV spordisaate stuudiosse Tallinna maratoni peakorraldaja Mati Lillialliki ja Klubi Tartu Maraton tegevjuhi Indrek Kelgu, et uurida täpsemalt rahvaspordi suursündmuste käekäigu kohta.

Tarmo Tiisler: Oleme palju rääkinud sellest, et koroonaviirus viis rahvaspordi numbrid alla. Indrek, kas võime nüüd öelda, et oleme koroonaeelsetele numbritel tagasi?

Indrek Kelk: Nädalavahetusel toimunud Tartu linnamaratoni näitel võime küll öelda. Aga kui vaatame Tartu maratoni Klassiku sarja tervikuna ehk kõiki viit suursündmust, mida me aasta jooksul korraldame, siis pigem võib öelda, et Tartu linnamaraton on ainukene, mis on täielikult taastunud. Teistel suursündmustel on veel 15-20 protsenti minna.

TT: Mati, sina raporteerisid päris uhketest numbritest septembri keskel toimunud Tallinna maratonilt. Kas sina oma üritustega oled jõudnud koroonaviiruse eelsesse aega tagasi?

Mati Lilliallik: Tallinna maratoni põhjal võib öelda küll. Pikad distantsid jõudsid juba eelmisel aastal koroonaviiruse eelsele tasemele ja tänavu lausa ületasid seda. Küll aga lühemad distantsid nagu 5 või 10 km jooks on jõudnud sinna piirimaile.

TT: Ma kujutan ette, et te mõlemad korraldate üritusi, kus on mingid asjad, mis on plussis ja mingid asjad, mis on miinuses. Kas oskate välja tuua näiteid üritustest, mis on hea kasumlikkusega üritused?

ML: Kui seda kasumlikkust hakata taga ajama, siis ei pruugi kaugele jõuda. Eks me mõlemad tegutseme mittetulundus sfääris ja püüame ellu jääda. Jooksuüritustest on meil läbi aegade edukaim sündmus olnud Maijooks, kus naised silkavad ringi. Seal on kulud madalad ja osavõtt rohke, nii et tehke järgi!

IK: Hästi palju sõltub meil ilmast ja talvest. Kui on mitu aastat palju lund ja hea talv, siis on Tartu suusamaratoni päev ka hea. See on sündmus, mis peab aitama vee peal hoida ülejäänud aastat. Selle aasta näitel päris kindlasti peab suvi selle kehva talve kompenseerima. Meie toimetulek sõltub rohkem välistest teguritest ehk riiklikust rahastusest. Siin on need käärid nii mäekõrguselt Tallinna kasuks. Sa saad teha nii palju kui sul seda vähekest raha on. Kui sul riigi toetust ei ole, siis sa oledki üksinda tormisel merel ilma ja kõige muu käes. Pead kuidagi hakkama saama.

TT: Osalejate juurdekasv toimub mingil määral kindlasti Eesti inimeste arvelt, aga te kindlasti kiikate ju välismaale ka. Kui suur osa osavõtjatest võiks olla Tallinna maratoni sündmustel?

ML: Selle aasta statistika põhjal võib öelda, et pikad distantsid olid välismaa poole kaldu. Esmakordselt oli maratonis üle poole osalejatest välismaa päritolu ja poolmaratonis lähenes see arv 50-le protsendile. See osakaal oli ka enneolematu. Tundub, et see trend on jätkuv, sest eestimaalaste osalemine oli täpselt sama nagu mullu.

TT: Kas sa teed agressiivset müügitööd välismaa suunas?

ML: Teeme ikka jah. Kui ellu tahame jääda, siis on see paratamatu. Ja arvestades seda ka, et meie ühiskonnas tööealine elanikkond väheneb ehk ka rahvasportlase eas olevate inimeste arv väheneb. Selleks, et rahvaspordi sündmustel osavõturekordeid püstitada, peame tõepoolest piiri taha kiikama.

TT: Indrek, sinu valdusalas on Tartu suusamaraton, lisaks kaks erinevat jooksuüritust ja kaks rattaüritust. Millised neist on tõusuteel ja millistel sündmustel on osalejate arv languses või paigal?

IK: Oleneb, mis perspektiivi me vaatame. Alates 2020. aastast on kõik üritused tõusuteel. Vaikselt lähevad ülespoole. Allapoole praegu ei saa öelda, et ükski läheks. Võib-olla kevadine Tartu maastikumaraton on selline, mis on minu arvates selline avastamata pärl. See üritus võbiseb 5000-6000 osaleja peal. Seal on olnud meie kõige suurema osavõtuarvuga üritus üldse. Seda küll kümmekond aastat tagasi. Praegu on see liiga kauge, ebamugav ja peab pingutama, et kaugele tulla. Üldiselt tundub, et jooks on see, mis buumib jälle, sest see on linnaüritus, jooksmine on lihtne ja sinna on kõige kergem siseneda uuel tulijal.

TT: Keskkonnateemad on viimastel aastatel olnud rahvaspordi juures päris aktuaalsed. Mati, ma jooksin sinu ürituse läbi, sain medali ja kaalusin selle täna hommikul ära. Sain 129 grammi. Tegin kiired arvutused ja kui ma nüüd nullidega ei eksi, siis sinu Tallinna maratoni nädalavahetuse jooksul välja jagatud medalid kaalusid kokku üle kahe tonni. Kas nii peabki olema? Samas mina olen esimene, kes tõstab käe ja ütleb, et tahan finišis medalit.

ML: Ma arvan, et kuskil 90 protsenti osalejatest on medali usku ja kui vaatame sotsiaalmeediat, siis pärast üritust on mitu nädalat sotsiaalmeedias ainult pildid medalitest. Emotsioon peab olema ja motiveeriv auhind medali näol on väga hea. Teine küsimus on loomulikult see, mis hinnaga see tuleb. Ma ei pea silmas medali maksumust, vaid üleüldse keskkonnasõbralikust. Meie medalid, mis on viimasel kolmel hooajal välja jagatud, on meile tehase poolt kinnitatud, et need on valmistatud kasutatud metallist. Loodame, et see niimoodi on ja mingil määral suudame keskkonda säästa.

TT: Lõpetuseks, öelge palun hästi lühidalt üks asi, mida tahaksite praegu proovida, aga ei ole veel julgenud.

IK: Julguse taha kindlasti midagi ei jää. Oleks vaid mille eest proovida.

ML: Võiks korraldada esimese ainult naistele mõeldud jooksumaratoni.

TT: Vägev! Aitäh Mati Lilliallik ja Indrek Kelk!