Iraani sõda on pakkunud unikaalse võimaluse Ukrainale. Juba 11 Pärsia lahe riiki on esitanud taotluse, et Ukraina tuleks appi Iraani droonidega võitlema. Nõudlus Ukraina kogemuse järele näitab, et Kiievil on nüüd käes “kaardid”, mille puudumisest on Donald Trump kogu aeg rääkinud, kirjutab Peeter Kaldre.
USA president Donald Trump on ähvardanud, et kui NATO riigid ei lähe appi Hormuzi väina deblokeerima ootab allianssi “tume tulevik”. USA Euroopa liitlased on aga seisukohal, et nad seda ei tee. Nagu ütles Saksamaa kantsler Friedrich Merz: see ei ole meie sõda. See oli omamoodi USA presidendi pilkamine, kes on pidevalt rääkinud, et Ukraina sõda ei ole tema sõda. Ukraina tõi ka Trump näitena, et USA on aidanud Ukrainat (Euroopa julgeolek) ning nüüd on Euroopa kord USA-le appi minna.
Meenutagem, et kui Trump Iraani vastu sõtta läks, teatas ta üleolevalt, et tal ei oli liitlaste abi vaja, sest tema ja Iisrael saavad ise hakkama.
Euroopa näitab hambaid
Teadupärast tuli rünnak Iraanile Euroopale šokina, kuna liitlasi sellest ei informeeritud. Seni olid kõik säärased sõjalised ettevõtmised olnud koostööprojektid. Koalitsioonid moodustati nii Kosovo, Iraagi kui ka Afganistani puhul.
Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi analüütik Michael Carpenter pealkirjastas oma Foreign Affairsis ilmunud artikli “Demokraatlike liitlaste hülgamine läheb Ameerikale maksma”. Ta ei pidanud silmas ainult Iraani, vaid ka USA peamisi rivaale Hiinat ja Venemaad. Kelle toetusele loota, kui nendega tõsine vastasseis tekib?
USA-le hakkab kätte maksma ülbitsemine oma Euroopa liitlaste suhtes. Alates asepresident J.D. Vance’i esinemisest mullu Müncheni julgeolekukonverentsil, kus ta Euroopa maa põhja tagus ja lõpetades Trumpi nõudmisega liita USA-ga Kanada ja Gröönimaa.
Soola lisasid haavale ka väited, et liitlaste panus USA toetamisel on seni olnud tühine, millega solvati Ühendkuningriigi ja eriti Taani veterane, sest just Taani kaotas Afganistanis kõige rohkem sõdureid riigi elanikkonda arvestades.
“Just USA oli see, kellele liitlased läksid appi pärast 2001. aasta kaksiktornide ründamist.”
Nemad meile appi ei tule, küll aga meie neile, kuulutas ta. Samal ajal tasub ikka ja jälle meenutada, et just USA oli see, kellele liitlased läksid appi pärast 2001. aasta kaksiktornide ründamist. See oli esimene kord, mil käivitati NATO kollektiivkaitse lepingu artikkel 5.
Kogu seda retoorikat saadavad pidevad ähvardused, et USA võib NATO-st sootuks välja astuda.
Eurooplastele on ka täiesti vastuvõetamatu, et USA tühistas ajutiselt embargo Venemaa naftale. See annab Vene sõjamasinale täiendavad kümme miljardit dollarit. Sõda aga käib just Euroopas ja eurooplased peavad tekkiva kahju kinni maksma. Ühendriikide sõjaline abi Ukrainale on lõppenud ning USA relvade eest maksavad eurooplased.
Kummaline on seegi, et Venemaa osalust Iraani toetamisel ei taha Trump märgata. Kui temalt küsiti, kuidas ta suhtub teadetesse, et Venemaa toetab Iraani luureinfoga, siis ütles ta, et ei tea sellest midagi. Ja kui nii ongi, siis USA annab ju Ukrainale luureinfot. Ometigi aitab Venemaa luureinfo tappa Ameerika sõdureid.
Ukraina kaardid
Iraani sõda on pakkunud unikaalse võimaluse Ukrainale. Juba 11 Pärsia lahe riiki on esitanud taotluse, et Ukraina tuleks appi Iraani droonidega võitlema, kuna Ukrainal on unikaalne kogemus otse lahinguväljalt.
Ka selle peale teatas Trump, et Volodõmõr Zelenskilt ta küll abi ei küsi, USA-l endal olevat maailma parimad droonid. See võib ka nii olla, kuid kõrgtehnoloogilistest luure- ja ründedroonidest on vähe kasu, kui Iraani odavad droonid ründavad Pärsia lahe riikide taristut. USA on pidanud laheriike oma liitlasteks, kui tuleb välja, et ta ei suuda neid liitlasi kaitsta.
Nõudlus Ukraina kogemuse järele näitab, et Kiievil on nüüd käes “kaardid”, mille puudumisest on Trump kogu aeg rääkinud.
Ukrainal on ka oma spetsialistide saatmisel sõjapiirkonda ka praktiline põhjus. Odavad antidroonid ei sunni Iraani droonide allalaskmiseks kasutama kalleid rakette, mida oleks Ukrainal vaja Vene ballistiliste rakettide allalaskmiseks. President Zelenski on öelnud, et kolme sõjapäeva jooksul on lahepiirkonnas välja lastud sama palju Patriot rakette kui Ukraina neli aastat kestnud sõja ajal.
Kui nüüd Ukraina suudaks oma drooniinfoga Pärsia lahe riikidele tõsise teene osutada, siis võib see juba lähitulevikus dividende teenida. Sealsed riigid on rikkad ja teeneid tavaliselt ei unustata. Jääb üle loota, et Trump suudab oma uhkuse alla neelata ja tunnistada, et Ukrainal on tõepoolest kaardid käes.