Kerdo Mölder bussitülist: vabandan härra Juure ees, kui minu rõõmsameelne tervitus rikkus tema leinava sõidu

Õhtulehes avaldatud artiklis kirjeldatakse Otepää-Tartu liinibussis toimunud olukorda. „Ühel hetkel tuli bussi väga lõbusas meeleolus Kerdo Mölder, kes oli koos sõbraga, mingi noormehega, silmanähtavalt küll veidi purjus, kuid heatujuline. Ta hüüatas isegi rõõmsalt, et näe, Mart Juur on ka bussis. Kui Mölder oli bussi taha istuma läinud, tõusis Juur püsti ja hakkas üle bussi Möldri peale sõna otseses mõttes räuskama – käskis tal vait jääda ja bussist kaduda,“ rääkis pealtnägija väljaandele.

Kui pealtnägija sõnul polnud tegu purjus, vaid pelgalt heatujuliste inimestega, siis Juur nägi olukorda siiski pisut teisiti. „Seda võib nimetada heatujulisuseks küll, aga see oli minu meelest matslik käitumine,“ sõnas ta. Selgus ka see, et Juurel polnud õrna aimugi, kes Mölder on.

Mölder tunnistas, et jäi pärast laupäevast esinemist vennaga õhtut nautima ja sõitis järgmisel päeval rõõmsas meeleolus olles bussiga Otepäält Tartusse.

Mölder kommenteeris bussitüli ka oma Facebooki kontol. „Loen siin siis ka tänast vaimustavat bussijuhtumi kära minu ja Sir Mart Juure vahel Õhtulehest ning mõtlen jälle sama mõtet – mis maailmas me elame? Esiteks on lausa hämmastav, kuidas pealkirjadega suudetakse luua täiesti omaette narratiiv. Pealkiri ja tegelik olukord – ja isegi sisu ei lähe omavahel peaaegu üldse kokku,“ kirjutas ta postituses. „Ja teiseks on kogu see teema tegelikult üsna… tsürr. Vägagi tsürr!“ lisas ta.

„Vabandan juba ette, et olen oma elus üsna palju Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal käinud ning sealset ühistransporti kasutanud. Seal on üks kummaline nähtus – inimesed suhtlevad. Nad räägivad, naeratavad, viskavad nalja, tervitavad üksteist. Elu käib. Nad räägivad − ei sosista!“ jätkas ta.

Eestis meenutab bussiga sõitmine Möldrile aga leinarongkäiku. „Pilgud maas, kõrvaklapid peas, ja jumala eest – ärme ometi teineteisele otsa vaata. Hea, kui hingatagi võime. Ja kui keegi peaks veel bussis rõõmsama häälega ütlema: „Tervist, kaasreisijad!“, ning lisama muheledes: „Näe, härra Juur ka isiklikult bussis!“, siis on kindel see, et see vana on mats ja tuleb kiirelt ühiskonnast või vähemalt sellest bussist eemaldada – vangi!“

„Ja siis see vana nõukogudeaegne mängustiil – mina ei tunne teda ja tema ei tunne mind – on pehmelt öeldes halenaljakas. Eriti olukorras, kus seesama inimene, kes hiljem räägib minu matslikkusest, räuskab ning karjub ise bussis ja nõuab kümme minutit bussijuhilt meie väljaviskamist! Absurd kuubis,“ selgitas Mölder.

Ta jätkas, et kui ta oleks tõesti bussis käitunud nii matslikult, nagu Juur ajalehe veergudel kirjeldas, siis Möldri sõnul tekiks üks väga lihtne ja loogiline küsimus: miks bussijuht ei palunud meil bussist siis lahkuda? „Kui keegi tõesti häirib kaasreisijaid, siis bussijuht reageerib. Seekord seda ei juhtunud.“

„Ja tegelikult häiris minu olemasolu seal bussi ainult ühte inimest – Juurt ennast. Ja see ongi kogu loo iva. Selles imepisikeses Eestis – kuhu me kõik mitte kuidagi ära ei taha mahtuda – põrkasid lihtsalt ühes Otepää imepisikeses bussis kokku kaks Eestit (nagu nemad seda nimetavad). Üks ütles sõbralikult „Tervist!“. Ja teine nõudis seepeale kümme minutit tema väljaviskamist!“ rääkis Mölder.

„Nii et vabandan siinkohal härra Juure ees, kui minu rõõmsameelne ja sõbralik pühapäevane tervitus rikkus tema kauni leinava bussisõidu,“ kirjutas Mölder oma postituse lõpetuseks.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (65)