Kui tahame päriselt tõhusamat ja vastutustundlikumat riigijuhtimist, tuleb muuta mõõdupuud. Ministreid ega teisi riigiasutuste juhte ei tohi taandada üksnes lobistideks, kelle ülesanne on igal aastal enda vastutusvaldkonda suurem tükk riigi rahakotist ära tuua, sedastab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Sotsiaalmeedias kultuuri rahastamise ja ministeeriumide liitmise teemal sõna võttes tõi Tõnis Lukas esile mõtte, mis peegeldab üht sügavalt juurdunud arusaama Eesti poliitilises kultuuris: ministri edukust hinnatakse selle järgi, kui suure tüki ta oma valdkonda eelarvelaualt koju toob.
“Kultuuriinimesed on seni arvanud, et kultuuriministeeriumi on vaja, et nende vajadused ja mured ei jääks tähelepanuta. Kui temast enam kultuuritöötajate palgaprobleemi lahendamisel abi pole, tekib küsimus – milleks eraldi ministeerium oma ülalpidamiskuludega,” kirjutas Lukas.
Selline loogika taandab ministri rolli sisuliselt lobistiks – mitte valdkonna arendajaks, vaid raha välja kauplejaks. Riigiülene vaade, teiste valdkondade vajadused ja laiem vastutus kaovad, kui eelarve koostamine kujuneb vaid “raha välja rääkimiseks”.
Aga just nii on see Eestis paljudes valdkondades. Kultuuriministrilt oodatakse kultuuritöötajate palgatõusu, haridusministrilt õpetajate palkade kasvatamist, siseministrilt päästjate ja politseinike rahaprobleemide lahendamist. Sellised ootused on igati inimlikud, konkurentsivõimelised palgad on väga tähtsad, aga vastutus veeretatakse tihti valesse kohta.
Ükski kultuuriminister ei määra muusikute ega näitlejate palka, ei otsusta esinemisgraafikuid ega piletihindu. Haridusminister ei sõlmi õpetajatega töölepinguid ega määra nende töötingimusi. Kuigi päästjate ja politseinike palganumbrid sõltuvad eeltoodutest enim otseselt ja ainult riigieelarvest, ei juhi siseminister ei päästeameti ega politsei- ja piirivalveameti eelarve kasutamist.
Eelarve kasvust on saanud omamoodi mõõdupuu. Ja mitte ainult ministritele, vaid ka ametiasutuste juhtidele. Nii tekitatakse ressursivõidujooks, kus võidab mitte kõige tõhusam juht, vaid kõige häälekam, teinekord isegi kõige kurikavalam juht.
“Päriselus määrab poliitilist otsustamist tihti rajasõltuvus, see, kuidas raha on alati jagatud.”
Tegelikult peaks eelarve peegeldama valitsuse prioriteete ja strateegilisi valikuid: kas panustatakse inimestesse või ehitistesse, kas kulusid kasvatatakse või otsitakse võimalusi neid vähendada. Ent päriselus määrab poliitilist otsustamist tihti rajasõltuvus, see, kuidas raha on alati jagatud. Suuri muutusi on raske teha, kui igaüks eeldab oma eelarvereale kasvu.
Ja need juhid, kes päriselt kärpeid teevad, saavad harva tunnustust. Nii avalikkuses kui ka asutuse sees selliseid juhte korralikult materdatakse, kuigi tegelikult võib just nende töö tagada pikemas plaanis tugevama ja jätkusuutlikuma riigi. Tark kärpimine tähendab loobumisi ja valusaid otsuseid. Tark kärpimine pole protsendi järgi otsuste madalamale tasandile delegeerimine, vaid valdkonna sisuline poliitikakujundamine.
Hea juht suudab seada prioriteete ja teha valikuid. Avalikus sektoris tähendab see sageli ka võimet öelda “ei”, loobuda mugavatest harjumustest, vähendada bürokraatiat, suunata ressursse ümber. See nõuab julgust ja strateegilist mõtlemist.
Tõeline edu on see, kui juht suudab sama rahaga rohkem saavutada, mitte see, kui ta suudab igal aastal lihtsalt rohkem raha välja kaubelda. Hinnata tuleks juhti, kes suudab oma meeskonna ja partnerid kaasa haarata, otsida koostööd teiste asutustega, motiveerida töötajaid hea eeskuju ja hea tööga ning leida muude kulude kokkuhoiu arvelt palgaraha isegi siis, kui asutuse kogueelarve ei kasva.
Eelarveläbirääkimised on loomulik osa juhtimisest, ja hea juht peabki suutma oma organisatsiooni vajadusi põhjendada. Aga kui rahastamise edukust hakatakse võrdsustama juhtimisoskusega, tekib süsteemne stiimul paisutada vajadusi ja hoida elus ebaefektiivseid struktuure. Avalik sektor muutub kallimaks, mitte targemaks.
Kui tahame päriselt tõhusamat ja vastutustundlikumat riigijuhtimist, tuleb muuta mõõdupuud. Ministreid ega teisi riigiasutuste juhte ei tohi taandada üksnes lobistideks, kelle ülesanne on igal aastal enda vastutusvaldkonda suurem tükk riigi rahakotist ära tuua.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.