Sündisin väikeses Tokio haiglas. Ema ütleb, et ta mäletab kaht asja.
Üle põranda jooksis hiir ja seda pidas ta heaks endeks.
Halastajaõde kummardus voodi kohale ja sosistas süüdlaslikult:
«Kahjuks tüdruk. Kas te eelistate ise seda oma mehele teatada?»
Istun siin, mu mõtted liiguvad ringi maailmas ja minus eneses, ja ma üritan nende matka paberile panna.
Tahan kirjutada armastusest, inimene-olemisest, üksindusest, naine-olemisest.
Tahan kirjutada kohtumisest ühel saarel. Mehest, kes muutis mu elu. Tahan kirjutada juhuslikust muutumisest ja teadlikust muutumisest.
Tahan kirjutada hetkedest, millesse ma suhtun kui kingitustesse, headest hetkedest ja halbadest hetkedest. Ma ei arva, et teadmised või kogemused, mis on osa minust, on suuremad kui teiste omad. Olen teoks teinud ühe unistuse – ja saanud kümme uut asemele. Olen näha saanud, mis on välise hiilguse taga.
Ma ei kirjuta sellest Liv Ullmannist, kellest on loetud ajalehtedes ja ajakirjades, ja mõni leiab vahest, et olen oma elu tähtsatest faktidest mööda läinud, aga mul pole kunagi mõttes olnud oma elulugu kirjutada.
Iroonia – minu elukutse nõuab iga päev oma keha, näo ja tunnete loovutamist. Nüüd aga on mul hirm enese loovutamise ees. Hirm, et satun kirjutades abitusse olukorda – ja ei ole enam võimeline end kaitsma.
Tunnen kiusatust oma läbielamisi kaunistada, teha iseennast ja ümbrust ilusamaks, nii et lugeja tunneks sümpaatiat. Või mustata, nii et sellest saaks põnev lugemine.