Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz teatas esmaspäeval, et Iisraeli maismaapealetung Liibanonis oleks viga. «Kutsume oma Iisraeli sõpru tungivalt üles: ärge valige seda teed – see oleks viga,» ütles Merz avalduses.
Eile külastas Liibanoni Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot, kelle visiit rõhutab riigi välisministeeriumi sõnul «Prantsusmaa toetust ja solidaarsust Liibanoni rahvaga, kes on tiritud sõtta, mida nad ise ei valinud». Prantsusmaa on pakkunud end ka vahendajaks Liibanoni võimude ja Iisraeli vahel.
Laupäeval väitis väljaanne Axios, et Liibanon valmistub moodustama delegatsiooni läbirääkimisteks Iisraeliga. Axiose sõnul on Prantsusmaa valitsus koostanud Liibanoni sõja lõpetamise kava, mis nõuaks Beiruti valitsuselt Iisraeli ametlikku tunnustamist, Iisrael aga peaks vastukaaluks tõmbama oma väed Liibanoni territooriumilt välja. Kokkuleppe garant oleks Hezbollah’ relvitustamine, mis peaks toimuma rahvusvahelise jälgimise all. Iisrael on seni vähemalt avalikult igasugused kõnelused Liibanoni või Hezbollah’ga välistanud.
Humanitaarkriis Liibanonis
Elisabeth Viinalass Foto: Pärnu Postimees
Elisabeth Viinalass, Mondo Lähis-Ida ekspert
Kolme nädalaga on elu Liibanonis tavainimese jaoks muutunud tundmatuseni ning rohkem kui miljon inimest on sunnitud sisepagulusse. Pea kümme aastat majanduskaoses elanud inimeste jaoks on see karm reaalsus, mis kordub – napilt aasta tagasi lõppes eelmine konflikt Iisraeli ja Hezbollah’ vahel, millest taastumise asemel tuleb uuesti elu eest põgeneda.
Humanitaarkriisi ulatus Liibanonis on tohutu ning kasvab päevade ja tundidega – üle miljoni inimese on praegu sisepõgenikud ning kuigi Iisraeli rünnakud on intensiivsemad Lõuna-Liibanonis, on ümber asuma sunnitud iga viies elanik ehk 20 protsenti riigi elanikest.
Rahvusvahelise tavaõiguse raames sätestab Genfi IV konventsioon, mille on ratifitseerinud peaaegu kõik ÜRO liikmesriigid, et tsiviilisikuid tuleb sõjalistes konfliktides kaitsta. See keelab ka ebaseaduslikud ümberasustamised ja kodude hävitamise ilma sõjalise vajaduseta ning kohustab tagama toidu, meditsiiniabi ja turvalisuse tsiviilisikutele. Need rikkumised kvalifitseeruvad sõjakuritegudeks ja inimsusvastasteks kuritegudeks.
Täna on Liibanonis saanud tabamusi nii elamurajoonid, haiglad kui haridusasutused. Surma on saanud ligi 900 inimest.
Üle 132 000 sisepõgeniku on sunnitud ära mahtuma 622 majutuskeskusesse, mis on kiiruga avatud enamasti koolihoonetes. Suur osa põgenikest on leidnud endale ajutise peavarju perekonnaliikmete või tuttavate juures, ent väga paljud peavad veetma ööd tänavatel telkides või autodes, sest ka ametlikud majutuskeskused on paraku ülerahvastatud. Selline olukord ei saa kesta pikalt. Need on äärmuslikud olud, kuhu suur osa Liibanoni perekondi on täna sunnitud.
Kodudest lahkuma sunnitud inimesed elavad telkides Beiruti kesklinna lähistel rannapromenaadi juures. Foto: Dimitar Dilkoff
Eesti organisatsiooni Mondo kohalikud partnerorganisatsioonid võtavad konflikti algusest alates inimesi vastu majutuskeskusteks muudetud koolimajades Baaloulis ja Saida linna lähedal, kuhu mahub kokku 1700 inimest, ligi pooled neist on lapsed. Plaanitakse asuda tegutsema ka Tripoli linnas, kuhu põgenikud üha laieneva sõjategevuse eest lõunast pagevad.
Lisaks toidule ja muule ainelisele on ülioluline pakkuda inimestele kohest vaimse tervise esmaabi, sest paraku ei ole see Liibanoni elanikele kaugeltki esimene kord pea kohal pomme ja plahvatusi kuulda ning elu eest põgeneda.
Viimati rääkisime humanitaarkriisist Liibanonis vaid napilt aasta tagasi, kui Iisraeli rünnakute eest põgenes 1,2 miljonit inimest. See oli kümnendi suurim ümberasumine Liibanonis, enneolematu humanitaarkriis, mis täna kordub taas.
Kui möödunud aasta jooksul jõudis 970 000 neist koju naasta, siis vaevalt jõudis tekkida mingi stabiilsus, kui nad on taas liikvele sunnitud. Paljud Lõuna-Liibanoni elanikud saavad oma sissetuleku põlluharimisest või elavad palgapäevast palgapäevani. Järjekordne põgenemine võtab viimasegi võimaluse iseseisvaks toimetulekuks. Lisaks on juba eelmisest konfliktist 82 000 inimest, kes pole saanud koju naasta, kuna need on hävinud või oli sinna naasmine liiga ohtlik Iisraeli kestvate rünnakute tõttu.
Liibanoni enda äärmiselt kehva majandusliku seisu tõttu oodatakse abi eelkõige rahvusvaheliselt kogukonnalt ning vaadatakse ka sinna, kust varem põgeneti – üle 125 000 inimese on lahkunud Süüriasse, neist pooled lapsed. See valik annab edasi meeleheidet, sest pääseteed otsitakse riigist, mis on olnud viimasel kümnendil kõige ebaturvalisem ja keerulisem riik Lähis-Idas.
Humanitaarabi sektori ülesanne on päästa inimelusid ja just seda saame täna ka meie siin Eestist Liibanonis teha. Seista ja tegutseda selle nimel, et ka kõige keerulisemates olukordades säiliks tsiviilelanikel võimalus inimväärseks eluks ning nende õigused oleksid kaitstud.