See kava kutsub kuulama aega – jälgima, kuidas heli venib, muutub ja vaibub. Esiviisiku teema peale mõeldes mõtlesin, mis võiks olla lugejale põnev, ja otsustasin rääkida Eesti disainist. Sama häälestus, mis on kontserdi teoste valikus, avab tee disaini juurde materjalide kaudu. Klaasis, puidus, villas, savis ja metallis on aeg sõna otseses mõttes sees: sulamine, kuivamine, kudumine, karastamine. Taaskasutus, parandamine ja käsitöö pikendavad seda aega ning annavad esemele uue kasutusringi. Ja ma sain aru, et kuulaja ajakogemus saalis ja meistri aeglane teguviis ateljees räägivad üht keelt.
1. Klaas
Alustan klaasist: see on materjal, mis sunnib tempot maha võtma. Eestis räägitakse klaasist disainis vähem, kui pärand lubaks, ent Tarbeklaasi ajalugu raamib meid selgelt kui klaasidisaini kogemusega maad. Klaasiga ei kiirustata. Töötsükkel on nähtav ja aeglane: kuumus, plastilisus, jahtumine. See rütm on meditatiivne, samas energiat nõudev – just seetõttu on tähenduslikud praktikud, kes pikendavad olemasoleva eluiga ja viivad klaasi ringiga tagasi kasutusse.
Hea näide on Haljalas tegutsev Kollektiir (Mari Uibo ja Rait Lõhmus) – praktikapõhine disainigaraaž, kus olemasolevaid klaasesemeid ümber puhutakse ja neile uus elu antakse. Nende reblow-mõtteviis on tehniliselt nõudlik ja visuaalselt köitev ning selleaastasel Tartu linnafestivalil Uit võis näha nii nende rändavat klaasipuhumisstuudiot kui ka taarafoni – instrumenti, mille klaasid on tehtud ümbertöödeldud pakenditest. See on aeglane, kohapeal sündiv töö, mis pikendab eseme elu ja avab kuulamisnihke ka vaatajale. Mulle on südamelähedane liikumine suurest linnast välja – Haljala garaaž annab nende töödele oma tähenduse.
Samas joones mainin ka Viljandis värskelt avatud klaasistuudiot Puhu. Kohapeal valmivad kolme naise loodud värvilised klaasitooted, mis toovad ellu rõõmsat tooni. Soovi korral saab end proovile panna klaasipuhumises – eriti kui Netflixi sari „Blown Away“ on teil adrenaliini üles kruvinud.
2. Puit
Mööblimaailmas tundub endale truuks jäämine veelgi raskem ülesanne. Sellest räägitakse palju ja peaaegu iga kaubamärk tõstab rohelisuse oma tutvustuses esile, kuid reaalsus selline alati pole. Meil paljudel on lapsepõlvest mälestusi vanaisa tehtud toolist või väikesest taburetist, mille peal istuvad vahel juba meie lapsedki. Isetegemise vajadus pani materjaliga koostööd tegema ja puidu tundmine on meil justkui geenides.
Siit jõuan Mirjam ja Markus Pärnametsa juurde. Nende tegemised ja tooted on mulle eriti mõnusad ja põnevad: nad kasutavad materjali viimse jupini, loovad esemeid, kus tapid on kruvide asemel, ja toovad vanad tehnikad uude vormi. Mulle meeldib, et liide on neil kui signatuur – tapp ei peida, vaid raamib vormi. Puit jäetakse hingama: looduslik viimistlus laseb tekkida paatinal ja julgustab parandama. Konstruktsioon on lahti võetav ja uuesti pingutatav, puidu liikumisega arvestatakse rahulikult – aastarõngad, kiudsuunad, paisumine –, et ese püsiks ka aja jooksul kindlana. Jääkidest sünnivad väiksemad detailid ja kiilud, mis sulgevad ringi vaiksel, aga nutikal moel.
3. Vill
Kui vanaisa meisterdas puupinke, siis vanaema kudus sokke. See on meie mälus ja ajaloos. Kudumine on olnud korraga rõõm ja viis aega maha võtta. Praegused moevoolud tõusevad ja vaibuvad, mõnes kultuuris on need harjumused sügavamalt sees kui teises. Minu jaoks oli Mehhiko reisil üllatus, et kohalikud käsitöölised ei koo varrastega – vill rändab seal pigem vaipadesse ja paljudes majades seisavad veel teljed.
Meie ikka koome ja heegeldame. Silmuskootud riided liiguvad põlvest põlve ja püsivad mälus nagu mustrid, mis soojendavad nii keha kui hinge. Etnomotiividega karmimad kampsunid sobivad meie kliimasse ja rütmi. Mõned meistrid on selle ilu viinud väga selgesse, nüüdisaegsesse keelde: Vilve Undi kootud esemed on mängulised ja vahetud, Etnowerk hoiab värvi maitsekalt vaos, vorm jääb vapper ja kantav. Nende asju selga pannes on tunne, et aja rütm muutub veidi rahulikumaks.
Villa teekond ei peatu garderoobis. Sama mõte kõlab ka Katrin Kabuni töös – Woola ümbrikud on hea näide, kuidas vill leiab uue elu ja funktsiooni. Aeglus tähendab siin kuulamist ja ümbermõtestamist: materjal saab uue ringi ning meie liikumine koos sellega muutub teadlikumaks.
4. Savi
Liigun jälle Tallinnast välja: Lahemaal endises saunas elab Triin Põllmaa keraamikamaailm. Mulle meeldib kutsuda Triinu stuudiot savilaks, kuigi selle ametlik nimi on Keerud Keraamika. Meeldib ka see, kuidas Triinu oma materjalitunnetusest räägib: „Ma ei ole savilausuja, kuigi ma usun savi mälusse ja sellesse, et see materjal juhib meid. Ka seda, et meie saame savi juhtida oma soovitud suunda. Samas – iga väikenegi üleolek maksab end kiiresti kätte. Savi nõuab täielikku kohalolu ja tõmbab liigset hoogu maha. Nüüd – olles kümme aastat loonud, leiutanud, arenenud, vigu teinud ja eduelamust tunda saanud – julgen öelda, et ühte tüüpi savi ma tunnen. Saan aru, mis on selle ohukohad või võimalused, kuidas seda allutada. Samas mõne teist tüüpi saviga olen ikka ja jälle nagu algaja.“
Triinu aeg on savis nähtav: vormimine, kuivamine, glasuur, põletus – iga etapp seab tempot. Jätkusuutlikkus on tal ka töökorralduses: ta ei tooda lattu, vaid peaaegu ainult tellimuse peale. Savijäägid lähevad uuesti ringlusse, proovikatsetest saavad uued ideed ning valmis ese on mõeldud kasutamiseks ja hoidmiseks. Suures plaanis tähendab see lihtsat asja – materjal kasutatakse lõpuni ja eseme elu pikeneb.
5. Metall
Metall on mulle eriline – ainus materjal, millega mul endal kogemust peaaegu pole. Seepärast on mul olnud eriti huvitav sukelduda Kärt Summataveti loomingu maailma: soome-ugri mõtteilm, märgid ja müüdid, mille ta tõlgib eheteks aeglases, tähelepanelikus rütmis. Nagu ta ise rõhutab, on tema kreedo „Võta aega!“ – mitte kiirustada, vaid lasta motiividel ja metallil rahulikult kuju võtta. See aeglane saagimine, viilimine ja pinnaga rääkimine ongi tema tööde seest näha.
Sama materjalitundlik aja ja keha teema kumab noorema põlvkonna näitel läbi Claudia Lepiku töödest. Teda köidavad näo- ja rinnaehe, suurem mõõtkava ja teatriline žest, materjalidest kasutab ta sagedasti messingit ning ehitab vormi nii, et ehe astub kandjaga lausa lavalisse dialoogi. Ühelt poolt on seal nüüdisaegne mäng kehalisusega, teisalt ilmuvad sisse pärimusviited – mõnes töös on ta selgel sõnal viidanud seto inspiratsioonile. Ja ta teeb seda väikese tootjana, teadlikult ja mõõdukalt, nii et töötempo ja valmidus kesta on osa ideest.
Kõik materjalid ei mahu esiviisikusse. Oma isikunäitusel „Soo“, mis on lahti veel 11. oktoobrini fotomuuseumi galeriis Seek, tegelen ka naha ja fotopaberi, turba ja loomaluu ning aega salvestavate ja näitavate meediumitega.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare