Tema teadustöid avaldati rahvusvahelistes ajakirjades ning ta juhendas arvukalt üliõpilasi ja doktorante, aidates kujundada uut põlvkonda Eesti biolooge. Tema teadustegevus laia valikut publikatsioone, väitekirjade juhendamisi ja teadusprojekte, mis kinnitavad tema rolli aktiivse ja mõjuka teadlasena.
Lisaks teadustööle tunnustati teda ka riiklikult – ta on näiteks 2025-se aastast Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler.
Õpetaja ja akadeemiline liider
Mänd ei olnud pelgalt teadlane, vaid ka kirglik õppejõud. Tema loengud olid tuntud oma laiahaardelisuse poolest – ta ei piirdunud faktide esitamisega, vaid püüdis näidata, kuidas bioloogia seostub filosoofia, ühiskonna ja inimese enesemõistmisega.
Tema juhendamisel kasvas üles terve põlvkond noori teadlasi, kes on hiljem ise kujundanud Eesti ökoloogia ja zooloogia maastikku. Ta oli nõudlik, kuid inspireeriv juhendaja, kes väärtustas iseseisvat mõtlemist ja kriitilist analüüsi.
Publitsist ja ühiskondlik mõtleja
Eriline koht Raivo Männi pärandis kuulub tema publitsistikale. Ta ei piirdunud teadusartiklitega, vaid kirjutas ka esseid ja arvamuslugusid, kus arutles teaduse rolli üle ühiskonnas.
Üks tema keskseid seisukohti puudutas teaduse mõõtmist ja hindamist. Ta kritiseeris tugevalt kvantitatiivseid mõõdikuid, märkides, et teaduse hindamine pelgalt publikatsioonide arvu järgi ei pruugi «soosida uue teadmise loomist».
Ta on öelnud: «Teadus Eestis peaks olema pigem vahend kui eesmärk ja teaduse mõõtmine peaks tähendama pigem präänikut kui piitsa. Mõõtmine on vajalik, kuid niipea kui mõõdikust saab eesmärk, lakkab see mõõtmast seda, mida algselt mõõta taheti.»