Kuigi Jeret oli viimasel paaril aastal läbinud vaid täispikki triatlone, istutas treener Marko Albert talle detsembris, sportlase üllatuseks pähe mõtte, et läheks teeks üle pika aja hoopis poolikut. Triatleet oli sekundiga müüdud!
Esmase plaani järgi pidi hooaja avavõistlus ehk täispikk tulema alles mai lõpus Kanaaridel.
“Kui olin novembris esimeses laagris, läks paaril ööl täitsa uni ära, kui hakkasin mõtlema, et täiesti ebareaalne, pean veel viis kuud laagrites istuma, enne kui võistlema pääsen!” meenutas ta ja tunnistas, et kui ta poleks nüüd poolikut teinud, oleks võistluspaus läinud liiga pikaks – võttis Jeret ju viimati konkurentidega mõõtu augustis Kopenhaagenis.
“Trenni meeldib mulle teha, selle vastu pole miskit, aga kui nii pikalt ja järjest vaid nühkida, ei pruugi sellest tolku olla. Igatahes oli nüüd tuimade laagrite vahele hea kehale võistlusega ärritust anda. Sain uuesti sära silmi.”
Kauge USA mõõduvõtt osutus valituks just seetõttu, et Euroopas ei toimu praegu midagi. Niisiis pakkisid Jeretid ehk Timmo, Kristina Helery ja Luna oma kompsud kokku, rattagi kohvrisse ja põrutasid ühe vaheistumisega kaheks nädalaks suure lombi taha.
Ilmataatki sekkus Ironmanile
Ees ootas suurlinn Dallas, kus elanike pea niisama palju kui Eestis kokku. 1,3 miljonit. Jeret märkis, et talle see metropoli elu ei istu.
“Midagi ilusat seal polnud – maja maja otsas ja miljon autot. Vabatahtlikult seal küll ei elaks ja reisisihtkohana … Miks peaks üldse sellisse kohta minema!? Saan isegi Pärnust suurema emotsiooni kui Ameerikast.