Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) hoiatas, et lahvatava energiakriisi mõju võib kasvada isegi suuremaks, kui oli 1973. aasta naftakriisil. IEA peadirektor kutsus riike üles tarbimist vähendama. Mõned riigid on juba kehtestanud riiklikke piiranguid kütuse ja energia kasutusele.
Energiakriis pole maailmas esimest ega viimast korda. Veel kümmekond aastat tagasi oli Eestis avalik arusaam, et kui midagi sellist Lähis-Idas juhtub, siis aitab Eestit päästa meie strateegiline ressurss: põlevkivi. Toona oli Eesti veel ka elektrienergia netoeksportija. Lisaks energiajulgeolekule said eestlased uhkust tunda veel selle üle, et Eestis tehakse põlevkivitehnoloogia tippteadust.
Põlevkivi pole vahepeal Eesti maapõuest kuhugi kadunud ja Tallinna Tehnikaülikoolis tehakse selles valdkonnas tipptasemel teadust edasi. Mängu tuli poliitika, mille tõttu on põlevkivist saanud uhkuse asemel miskit häbiväärset, pruuni ja koledat.
Selle aasta algul tegi haridus- ja teadusministeerium Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku põlevkivitehnoloogiate professuur ümber nimetada – ei pidavat rohepöörde ajastu vaimuga kokku sobima. See näitab kõige ehedamalt praeguse valitsuse põlglikku suhtumist Eesti strateegilisse ressurssi.
Põlevkivitööstuse suurimad probleemid on samuti seotud peamiselt poliitiliste otsustega. See tööstus on Eestis sisuliselt surnuks maksustatud. Sealjuures ei ole kõik põlevkiviga seotud maksud ja tasud seotud Euroopa Liidu kvoodikaubandusega. On olemas ka riigi enda kehtestatud ressursitasu, saastetasu ja põlevkivituha ladestustasu.
Põlevkivi on Eesti strateegiline ressurss, mis peaks tagama meile energiajulgeoleku, kui Lähis-Idas tekib järjekordne kütusekriis, kuid viimasel ajal ei taha mõni ministeerium isegi selle maavara nime kuulda.